Punane SonjaТекст

Автор:Robert E. Howard
0
Отзывы
Читать фрагмент
Читайте только на ЛитРес!
Как читать книгу после покупки
  • Чтение только в Литрес «Читай!»
Шрифт:Меньше АаБольше Аа

Raisakotka vari

„Kas koerad on riietatud ja kammitud?”

„Jah, Õiglaste Kaitsja.”

„Toodagu nad siis minu ette.”


1. peatükk

Kuudepikkusest vangistusest kahvatud saadikud toodi Suleiman I Toreda, Türgi sultani ette, võimsaima monarhi võimsate monarhide ajastul. Suure tumepunase kuppelvõlviga saalis hiilgas pärlitega kaunistatud kuldplaatidest troon, mille ees värises maailm. Suleimani pea kohal sätendavasse siidbaldahhiini olid õmmeldud tohutud rikkused kalliskivides, pärlid ja smaragdid. Kuid trooni hiilgus kahvatus sellel istuja säras, kelle teemantidega kaunistatud valge turbani kohal kerkis haigrusulg. Tema trooni ümber seisid alandlikul ilmel ta üheksa vesiiri, pisut kaugemal keiserlik ihukaitse mustvalgetes soomusrüüdes, tumepunased suled noogutamas läikivatel kiivritel.

Austria saadikutele jättis see sügava mulje – seda enam, et nad olid veetnud üheksa väsitavat kuud sünges Seitsme Torni vanglas Marmara mere kaldal. Saatkonna juht neelas alla oma kibestumise ja varjas vastumeelsuse näiva allumise mantliga – kummaline mantel Habordansky, Austria ertshertsog Ferdinandi väepealiku õlul. Ta sakris juuksed olid särava siidmantli, põlgliku sultani kingituse kohal sobimatult turris, vankumatud janitšarid hoidsid tema käsivarsi tugevas haardes. Nii toodi välissaadikuid sultanite ette alates sellest verisest päevast Kosovos, kui Miloš Obilitš, alistatud Serbia rüütel, oli tapnud vallutaja Muradi peidetud pistodaga.

Suur türklane uuris Habordanskyt ilmse vastumeelsusega. Suleiman oli pikk, sale mees, peene kongus ninaga ja õhukeste sirgete huultega, mille karmi joont ei pehmendanud ta sorgus vuntsid. Ta terav etteulatuv lõug oli puhtaks aetud. Ainus vihje nõrkusele peitus peenes, märkimisväärselt pikas kaelas, kuid sellele rääkis vastu saleda kogu sitkus, tumedate silmade helk. Temas oli rohkem kui pisut tatarlast – ta oli sama palju Hafsza Khatuni, Krimmi printsessi, kui Selim Sünge poeg. Valitsema sündinud, maailma suurima sõjalise jõu pärija, ei jäänud ta võim eriti alla jumalate omale.

Ta kotkapilgu all langetas vana Habordansky pea, et peita raevu oma silmades. Üheksa kuud tagasi oli kindral tulnud Stambouli oma isanda, ertshertsogi nimel, ettepanekutega vaherahu sõlmimiseks ja läbirääkimisteks Ungari raudse krooni üle, mis oli rebitud surnud kuninga Lajose peast Mohaczi verisel väljal, kus Suure Türklase armee avas teed Euroopasse. Habordansky oli oma rahvusele omase otsekohesusega nõudnud Ungari krooni oma isandale, Suleimani raevu ajades. Talle eelnenud saadik Hieronim Lasczky, Poola õukonna krahv, oli alandlikult põlvili palunud, et see kroon jääks tema kaasmaalastele Mohaczis.

Lasczkyle jagati au, kulda ja lubadusi, mille eest ta oli maksnud tehingutega, mis olid vastumeelsed isegi ta ahnele hingele – müües oma liitlasi orjusse ja avades teed läbi kõnealuse territooriumi otse kristliku maailma südamesse.

Kõigest sellest räägiti Habordanskyle, kes vahutas raevust selles vanglas, millesse kõrk ja vaenulik sultan oli ta määranud. Nüüd vaatas Suleiman põlglikult vana vankumatut kindralit ja loobus tavalisest formaalsusest rääkida suurvesiiri kaudu. Kuninglik türklane ei alandunud selleni, et oleks tunnistanud mingi frangi keele oskusi, kuid Habordansky mõistis türgi keelt.

Sultani märkused olid lühikesed ja sissejuhatuseta.

„Ütle oma isandale, et olen nüüd valmis tema maale külla tulema, ja kui ta ei saa tulla minu juurde Mohaczis või Pestis, siis kohtun temaga Viini müüride all.” Habordansky kummardas vastuseks, kartes rääkides oma tundeid paljastada. Keiserliku käe põlgliku viipe peale astus ette õukonna ohvitser ja ulatas kindralile väikese kuldse koti, milles sisaldus kakssada tukatit. Iga ta rühma liige, kes ootas kannatlikult ruumi teises otsas janitšaride odade valve all, sai samasuguse koti. Habordansky pomises tänusõnu, ta pahklikud käed klammerdusid kingituse ümber mittevajaliku jõuga. Sultan muigas kuivalt, hästi teades, et saadik oleks mündid talle näkku heitnud, oleks ta vaid söandanud. Ta hakkas lahkumise märguandeks kätt tõstma, siis peatus, uurides ülejäänud meesterühma, kellest koosnes kindrali kaaskond – või pigem üht neist meestest. See mees oli ruumis kõige pikem, tugeva kehaehitusega, kandes kohmakalt türklaste kingitud riideesemeid. Sultani märguande peale toodi ta sõdurite tugevas haardes ettepoole.

Suleiman vahtis teda pilusilmi. Türgi vest ja lai halatt ei suutnud varjata tema suuri lihaseid. Ta kollakaspruunid juuksed olid lühikeseks lõigatud, kaardus kollased vuntsid langesid madalamale ta kangekaelsest lõuast. Ta sinisilmad tundusid kummaliselt ähmased, paistis, nagu magaks mees püstijalu, silmad lahti.

„Kas räägid türgi keelt?” Sultan tegi mehele suurt au ja rääkis temaga otse. Kuigi Osmani õukond oli suurejooneline, oli sultanisse jäänud midagi ta tatari esivanemate lihtsusest.

„Jah, Teie Majesteet,” vastas frank.

„Kes sa oled?”

„Mind kutsutakse Gottfried von Kalmbachiks.”

Suleiman kortsutas kulmu ja ta sõrmed liikusid tahtmatult õlale, kus ta võis siidrüü all tunda vana armi piirjooni.

„Ma ei unusta nägusid. Kusagil olen sinu oma näinud – asjaoludel, mis on kuhugi mu mällu sööbinud. Kuid ma ei suuda neid praegu meenutada.”

„Ma olin Rhodosel,” pakkus sakslane.

„Paljud mehed olid Rhodosel,” nähvas Suleiman.

„Jah,” nõustus von Kalmbach rahulikult.” De l'Isle Adam oli seal.”

Suleiman jäigastus ja ta silmad helkisid, kuuldes Püha Johannese Rüütlite suurmeistri nime, kelle meeleheitlik Rhodose kaitsmine oli türklastele maksma läinud kuuskümmend tuhat meest. Kuid ta otsustas, et frank polnud küllalt kaval selliseks teravaks vihjeks, ja laskis saadikul käeviipega minna. Saadikud taganesid sultani juurest eemale ja vahejuhtum lõpetati. Franke pidi eskorditama Stamboulist välja, impeeriumi lähimate piirideni. Suure Türklase hoiatus viidaks suurima kiirusega ertshertsogini ja peatselt nende kannul saabuksid Osmani impeeriumi armeed. Suleimani ohvitserid teadsid, et Suurel Türklasel oli rohkem mõttes kui ainult oma nuku Zapolya Ungari troonile seadmine. Suleimani ambitsioonid hõlmasid tervet Euroopat ja seda kangekaelset Frankistani, kust oli sajandite jooksul hoovanud hordide kaupa karjuvat ja rüüstavat rahvast, kes olid oma ebaloogilisuse ja tõrksusega ikka ja jälle paistnud valmis olevat moslemite vallutusteks, kuid kes olid alati jäänud kui mitte võidukaiks, siis vähemalt vallutamatuiks.

Oli hiline õhtu, kui Austria saadikud Suleimanist lahkusid ja too jäi oma troonile mõtisklema. Ta tõstis oma kitsa pea ja andis märku suurvesiir Ibrahimile, kes seepeale enesekindlalt ligi astus. Suurvesiir oli alati kindel oma isanda heakskiidus, kas polnud ta sultani usaldusalune ja lapsepõlvesõber? Ibrahimil oli oma valitseja juures vaid üks rivaal – punajuukseline vene tüdruk Khurrem Rõõmus, keda Euroopa tundis kui Roxelanat, kelle orjakauplejad olid tema isa majast Rogatinol minema lohistanud, sultani lemmikuks.

„Mulle meenub viimaks see uskmatu,” ütles Suleiman.” Kas mäletad Mohaczi juures rüütlite esimest rünnakut?”

Ibrahim krimpsutas kergelt nägu.

„Oh, Õnnetute Kaitsja, kas on tõenäoline, et unustan juhtumi, mil üks uskmatu mu isanda püha verd valas?”

„Siis sa mäletad neid kolmekümmet kahte rüütlit, natsareenide sõjameest, kes uisapäisa meie vägede vastu sööstsid, igaüks neist olles tõotanud mind isiklikult teise ilma saata. Allahi nimel, nad ratsutasid nagu pulma, nende suured hobused ja pikad piigid paiskasid pikali kõik, kes neile vastu astusid, ja nende plaatturvised pöörasid kõrvale parimagi terase. Kuid nad kukkusid, kui arkebuusid rääkima hakkasid, kuni vaid kolm neist olid sadulaisse jäänud rüütel Marczali ja tema kaks kaaslast. Need rüütlid lõikasid mu sõdureid nagu küpset vilja, kuid Marczali ja üks ta kaaslastest kukkusid – peaaegu mu jalge ette. Siiski jäi järele üks rüütel, kuigi ta visiiriga kiiver oli peast ära rebitud ja verd voolas igast ta soomusrüü ühenduskohast. Ta ratsutas otse minu poole, viibutades oma suurt kahekäemõõka, ja ma vannun Prohveti habeme nimel, et surm oli mulle nii lähedal, et tundsin oma kaelal Azraeli kõrvetavat hingeõhku!

Ta mõõk helkis nagu välk taevas, ma vaatasin seda oma kiivripilust, olles nii ehmunud, et mu ninast hakkas verd voolama, ta rebis soomusrüü mu õlalt ja lõi mulle selle haava, mis teeb ikka veel valu, kui vihma sadama hakkab. Tema ümber tunglevad janitšarid lõikasid läbi ta hobuse kõõlused, ta kukkus koos hobusega maha ja mu viimased ihukaitsjad viisid mu võitlusest välja. Siis murdsid Ungari väed sisse ja ma ei näinud, mis sellest rüütlist sai. Kuid täna ma nägin teda jälle.”

Ibrahim hüüatas uskumatult.

„Ei, ma ei eksi neis sinistes silmades. Kuidas see juhtus, ma ei tea, kuid rüütel, kes mind Mohaczi juures haavas, oli see sakslane, Gottfried von Kalmbach.”

„Kuid, Usklike Kaitsja,” protesteeris Ibrahim,” nende koer-rüütlite pead kuhjati teie kuningliku telgi ette…”

„Ja ma lugesin neid ega öelnud tol korral midagi, et mehed ei arvaks, et ma sind süüdistan,” vastas Suleiman.” Neid oli vaid kolmkümmend üks. Enamik neist olid nii moonutatud, et ma ei suutnud näojooni eristada. Kuid see uskmatu, kes mulle löögi andis, pääses kuidagi. Ma armastan vapraid mehi, kuid meie veri pole nii tavaline, et uskmatu võib karistamatult seda maha valada, kust koerad seda lakuksid. Vaata, et asi korda saaks.”

Ibrahim kummardas sügavalt ja lahkus. Ta suundus läbi laiade koridoride siniste kahhelkividega kaunistatud tuppa, kus kuldsete võlvkaartega aknaist sai vaadata laiadele terrassidele, millele heitsid varju küpressid ja plaatanipuud ning mida jahutasid veepritsmed hõbedastest purskkaevudest. Sinna tuli tema kutsel Yaruk Khan, Krimmi tatarlane, pilusilmne tundetu kogu lakknahast ja poleeritud pronksist soomusrüüs.

„Koera vend,” ütles visiir,” kas su kumõssist ähmane pilk märkas seda pikka saksa isandat, kes teenis emiir Habordanskyt ja kelle juuksed olid sama pruunid kui lõvilakk?”

 

„Jah, noion, tema nimi on Gombuk.”

„Seesama. Võta oma koer-vennad kaasa ja mine frankidele järele. Too see mees tagasi ja sulle tasutakse heldelt. Saadikute isikud on pühad, kuid see asi pole ametlik,” lisas ta küüniliselt.

„Kuulen ja kuuletun!” Sama sügava kummardusega nagu seisaks sultani enda ees, taganes Yaruk Khan impeeriumi teise mehe ees uksest välja.

Ta tuli tagasi paari päeva pärast, tolmune, poriplekiline ning ilma saagita. Ibrahim vaatas teda tulivihaselt ja tatarlane heitis end põrmu siidpatjade ees, millel suurvesiir istus, kuldsete võlvakendega sinises kambris.

„Suur khaan, ära lase oma vihal oma orja alla neelata. Prohveti habeme nimel, see polnud minu süü.”

„Kükita oma räpastele kintsudele ja lase tulla,” käskis Ibrahim kannatamatult.

„See juhtus nii, mu isand,” alustas Yaruk Khan.” Ma ratsutasin ruttu, ja kuigi frankidel ja nende eskordil oli suur edumaa ja nad liikusid peatumata terve öö, jõudsin nendeni järgmiseks keskpäevaks. Kuid oh häda, Gombuk ei olnud koos nendega, ja kui ma tema järele pärisin, vastas emiir Habordansky vaid paljude vihaste vannetega nagu kahurimürin. Siis ma rääkisin eskortijatega, kes mõistsid nende uskmatute keelt, ja sain teada, mis oli juhtunud läbisõidul. Siiski palun isandat meeles pidada, et kordan vaid eskortijaist spahide sõnu, kes on autud mehed ja valetavad nagu…”

„Nagu tatarlased,” vastas Ibrahim.

Yaruk Khan võttis selle komplimendi vastu laia koeraliku irvitusega ja jätkas:” Nii nad mulle rääkisid. Koidikul oli Gombuk tahtnud üksi teise suunda minna ja emiir Habordansky nõudis selle põhjust. Siis naeris Gombuk nagu frangid ikka – huh! huh! huh! – niimoodi. Ja Gombuk ütles:” Tore teenistus oli mul siin küll, kükitasin üheksa kuud Türgi vanglas. Suleiman andis meile kaaskonna, et meid ohutult piirini viia, seega pole ma kohustatud teiega edasi tulema.”” Sina koer,” ütles emiir.” Sõda on tulekul ja ertshertsog vajab su mõõka.”” Kurat söögu seda ertshertsogit,“ vastas Gombuk.” Zapolya on koer, sest ta hoidis end Mohaczist eemale ja laskis meid, oma kaaslasi, tükkideks lõigata, kuid Ferdinand on ka koer. Kui mul pole raha, siis müün talle oma mõõga. Nüüd on mul kakssada tukatit ja need rüüd, mida võin müüa igale juudile peotäie hõbeda eest, ja hammustagu mind kurat, kui tõmban mõõga ühegi mehe heaks, kuni mul veel natukenegi järel on. Lähen lähimasse kristlaste kõrtsi ja sina ning ertshertsog võite kuradile minna.” Siis needis emiir teda paljude suurte needustega ja Gombuk ratsutas naerdes minema, huh! huh! huh!, ja lauldes laulu prussakast nimega…”

„Küllalt!” Ibrahimi nägu oli raevust tume. Ta sikutas metsikult habet, mõtiskledes, et Mohaczile vihjates oli von Kalmbach praktiliselt Suleimani kahtlused õigeks tunnistanud. Juhtum kolmekümne ühe peaga, kui seal oleks pidanud olema kolmkümmend kaks, oli midagi niisugust, millest ükski Türgi sultan tõenäoliselt mööda ei vaata. Ametnikud olid kaotanud seisundeid ja oma päid tühisematelgi põhjustel. Suleiman käitus alati oma suurvesiiriga äärmiselt sallivalt ja taktitundeliselt, kuid Ibrahim, kuigi edev, oli tark ega soovinud mingeid varje enda ja oma isanda vahele.

„Kas sa ei saanud teda jälitada, koer?” nõudis ta.

„Allahi nimel,” vandus rahutu tatarlane,” ta pidi olema ratsutanud tuule seljas. Ta ületas piiri mitu tundi enne mind ja ma järgnesin talle nii kaugele, kui julgesin…”

„Aitab vabandustest,” katkestas vesiir teda.” Saada Mikhal Oglu minu juurde.”

Tatarlane lahkus tänulikult. Ibrahim ei talunud kellegi ebaõnnestumisi.

Suurvesiir mõtiskles oma siidpatjadel, kuni raisakotka tiibade vari langes põranda marmorplaatidele ning kutsutu kõhn kogu tema ees kummardas. Mees, kelle nimi üksi pani õudusest värisema terve Lääne-Aasia, rääkis vaikselt ja kõndis kassi peenutseva kergusega, kuid ta hinge alasti kurjus paistis ta tõmmust näost, helkis ta kitsaist pilusilmadest. Ta oli akindžide, nende metsikute ratsanike pealik, kelle rüüsteretked külvasid hirmu ja hävingut kõigis maades Suure Türgi piiridest väljaspool. Ta seisis täies turvises, kalliskividega kiiver kitsas peas, laiad raisakotkatiivad kullatud soomussärgi õlgade külge kinnitatud. Need tiivad laotusid tuules laiali, kui ta ratsutas, ja nende vari tõi surma ja hävingut. See oli Suleimani skimitariots, kõige tuntum tapja tapjate hulgast, kes seisis seal suurvesiiri ees.

„Varsti lähed sa meie vägede eel uskmatute maale,” ütles Ibrahim.” Sinu käsuks saab, nagu alati, rünnata ja mitte kedagi säästa. Sa trambid puruks kafarite põlde ja viinapuuaedasid, sa põletad nende külasid, tapad nooltega nende mehi ja vangistad naisi. Jättes maa karjuma su kontsade all.”

„Seda on hea kuulda, Allahi Lemmik,” vastas Mikhal Oglu oma vaiksel viisakal häälel.

„Kuid selle käsu sees peitub teine käsk,” jätkas Ibrahim, uurides akindžit läbitungivalt.” Kas sa tead seda sakslast, von

Kalmbachi?”

„Jah – Gombukit, nagu tatarlased teda kutsuvad.”

„Siis annan sulle käsu – võidelgu ta või põgenegu, ellu ei tohi ta jääda. Otsi, kus ta elab, viigu see jaht sind kas või Reini kallasteni välja. Kui sa tood mulle tema pea, saab sinu tasuks selle kolmekordne kaal kullas.”

„Kuulen ja kuuletun, isand. Räägitakse, et ta on saksa aadliperekonna hulkumaläinud poeg, kelle on hävitanud vein ja naised. Räägitakse, et ta oli kunagi Püha Johannese rüütel, kuni ta nende hulgast joomise pärast välja heideti, ja…”

„Kuid ära siiski alahinda teda,” vastas Ibrahim süngelt.” Joodik ta võib ju olla, aga kui ta ratsutas koos Marczaliga, ei või teda põlata. Ole ettevaatlik!”

„Pole urgu, kus ma teda ei märkaks, oh Allahi Lemmik,” teatas Mikhal Oglu,” ega küllalt pimedat ööd või küllalt paksu metsa, kus ta võiks end minu eest varjata. Kui ma ei too tema pead, siis luban tal saata teile minu oma.”

„Küllalt!” Ibrahim muigas ja sikutas väga rahulolevana habet.” Luban sul lahkuda.”

Pahaendeline raisakotkatiivuline kogu lahkus energiliselt ja vaikselt sinisest toast, kuid Ibrahim ei võinud arvata, et need sammud viisid vaenuni, mis ulatus üle aastate ja kaugete maade ja mille tumedad tõusulained haarasid endasse troone ja kuningriike ja punajuukselisi naisi, kes olid ilusamad kui põrguleegid.

2. peatükk

Doonauäärses külas, väikeses õlgkatusega majas norskas lustlikult üks mees, kes lebas õlekuhjale heidetud räbaldunud mantlil. See oli Gottfried von Kalmbach, kes magas süütuse- ja õlleund. Sametvest, avarad siidpüksid, halatt ja šagräänsaapad, põlgliku sultani kingitused, olid kuhugi kadunud. Rüütel oli riietatud kulunud nahka ja roostes soomusrüüsse. Ta und rikkusid sikutavad käed ja ta vandus uimaselt.

„Ärka üles, isand! Oh, ärka, hea rüütel, kas sa ärkaksid, palun?”

„Täida mu kann, kõrtsmik,” pomises magaja.” Kes? – mis? Hammustagu sind koerad, Ivga! Mul pole raha. Mine ära nagu hea tüdruk kunagi ja lase mul magada.”

Tüdruk jätkas sikutamist ja raputamist.

„Oh, tobu! Ärka! Tont võtaks! Väljas on tuli lahti!”

„Ivga,” pomises Gottfried tema rünnakuist eemale tõmbudes,” vii mu kiiver juudi juurde. Ta annab sulle küllalt, et saaksin end jälle purju juua.”

„Tobu!” karjus tüdruk meeleheitlikult.” Mitte raha ma ei taha! Terve ida on leekides ja keegi ei tea, miks!”

„Kas vihm on lakanud?” küsis von Kalmbach, viimaks ometi sündmuste vastu huvi tundma hakates.

„Vihm lakkas tunde tagasi. Sa võid kuulda vaid õlgede tilkumist. Pane mõõk vööle ja tule välja tänavale. Külamehed on sinu viimasest hõbedast end kõik täis joonud ja naised ei tea, mida mõelda või teha. Ah!”

Tüdruk hüüatas, kui märkas läbi hütipragude kummalist valgust. Sakslane tõusis ebakindlalt püsti, haaras ruttu oma suure kahekäemõõga ja surus mõlkis kiivri pulstunud lokkidele. Siis järgnes ta tüdrukule märgadele tänavatele. Tüdruk oli sale ja noor, paljasjalgne, riietatud vaid lühikesse tuunikataolisse riidesse, mille laiad rebendid heldelt valget keha paljastasid.

Külas ei paistnud keegi liigutavat. Keegi polnud kusagil tulesid süüdanud. Õlgkatustelt tilkus pidevalt vett. Loigud mudastel tänavatel helkisid mustalt. Tuul ohkas ja oigas kummaliselt mustades vettinud puuokstes, mis kõrgusid tumeda müürina väikese küla ümber, ja kirdest, kõrgel tinase taeva taustal, kerkis pahaendeline tumepunane kuma, mis pani rõsked pilved helkima. Tüdruk Ivga surus end pikale sakslasele lähemale ja nuuksus seal

„Ma ütlen sulle, mis see on, mu tüdruk,” ütles mees kuma uurides.” Need on Suleimani kuradid. Nad tulid üle jõe ja põletavad külasid. Jah, ma olen varem niisugust kuma näinud. Ootasingi neid, kuid need neetud vihmad, mida me oleme nädalaid talunud, oleksid pidanud neid tagasi hoidma. Jah, need on akindžid, päris õigus, ja nad ei rahuldu ka siis, kui on Viini jõudnud. Tead, mu tüdruk, mine ruttu ja vaikselt talli hüti taga ja too mulle mu hall täkk. Me lipsame minema nagu hiired kuradi sõrmede vahelt. Hobune kannab kergesti meid mõlemaid.”

„Kuid külarahvas!” nuuksus tüdruk käsi murdes.

„Eh, mis teha,” ütles mees,” jumal valvaku neid; mehed on joonud vapralt mu õlut ja naised on olnud lahked – kuid saatana sarvede nimel, tüdruk, see hall hobu ei jaksa tervet küla seljas kanda!”

„Mine sina!” vastas tüdruk.” Ma jään ja suren koos oma inimestega!”

„Türklased ei tapa sind,” vastas mees.” Nad müüvad su vanale paksule Stambouli kaupmehele, kes sind peksab. Mina ei jää, et mind lõhki raiutaks, ja sina ka mitte…”

Tüdruku kohutav karje pani ta vaikima ja mees pöördus metsiku hirmu peale tüdruku silmis. Juba siis, kui ta seda tegi, lõi hütt küla madalamas osas lõõmama, kuigi vesine materjal põles aeglaselt. Tüdruku karjatusele järgnesid kriisked ja hullumeelsed karjed. Aeglaselt suurenevas valguses tantsisid ja märatsesid kogud. Pimedas silmi teritav Gottfried nägi mehi tunglemas üle madala muldvalli, mille joomine ja hooletus oli valveta jätnud.

„Neetud!” pomises ta.” Kuradi käsilased on tulest ette ratsutanud. Nad on pimedas külla hiilinud – tule, tüdruk!”

Aga kui ta tüdruku valgest randmest haaras, et teda minema tirida, ja tüdruk karjus ja võitles nagu metslane, hirmust hullunud, purunes nende läheduses muldvall paljude hobuste survest ja surmamõistetud külla hoovasid ratsanikud, ähmased kasvavas valguses. Kõikjal süüdati hütte, rippuvate pilvede all kajasid karjed, kui rüüstajad tirisid kriiskavaid naisi ja purjus mehi nende hurtsikutest välja ja nende kõrisid läbi lõikasid. Gottfried nägi ratsanike kõhetuid kogusid, tulehelki nende poleeritud terasel; ta nägi raisakotkatiibu enamiku õlgadel. Ta tundis ära ka Mikhal Oglu, kes jäigastus ja tema poole näitas.”Võtke ta kinni, koerad!” karjus akindži, kelle hääl polnud enam vaikne, vaid kime nagu kõvera mõõga krigin.” Seal on Gombuk! Viissada asperit mehele, kes mulle ta pea toob!”

Vandudes sööstis von Kalmbach lähima hüti varju, tirides karjuvat tüdrukut endaga kaasa. Juba hüpates kuulis ta vibunööride tininat ja tüdruk nuuksatas ta haardes ning lõdvenes, vajudes mehe jalge ette. Ähmases valguses nägi mees tema seljas võbelemas sulitatud noolt. Vaikselt pomisedes pöördus mees ründajate poole, nagu vihane karu valmistub võitluseks koertekarjaga. Hetkeks seisis ta jõhkral ilmel, pea püsti, mõlema käega mõõgast haarates, siis, nagu karu küttide ees taganeb, pöördus ta ja põgenes hütti, nooled ümber vihisemas ja tema soomusrüüd riivamas. Püssilaske polnud; tilkuv mets oli rüüstajate püssirohu niiskeks muutnud.

Von Kalmbach kadus hüti taha, kuuldes selja tagant metsikuid karjeid, ja jõudis hurtsiku tagaküljele, kus ta oli elanud ja oma halli ratsut hoidnud. Kui ta ukseni jõudis, kuulis ta hämaruses kedagi urisevat nagu panter ja teda raevukalt mõõgaga löövat. Ta pareeris löögi ja lõi vastu kogu oma laiade õlgade jõuga. Suur mõõk rabas läbi akindži poleeritud kiivri ja soomusrüü, rebides käe ta õla küljest. Muhameedlane vajus oiates maha ja sakslane hüppas üle ta kägardunud kogu. Hall täkk, metsik hirmust ja erutusest, hirnus kimedalt ja ajas end tagajalgadele, kui isand talle selga hüppas. Polnud aega sadula ega ohjade jaoks. Gottfried surus kannad värisevaisse külgedesse ja suur ratsu sööstis uksest välja nagu piksenool, lüües mehi paremale ja vasakule nagu keeglikurikaid. Ta kihutas mööda külatänavat põlevate hüttide vahelt läbi, hüpates üle kägardunud laipade, kihutades läbi lompide ja oma ratsanikku pealaest jalatallani märjaks kastes.

Akindžid sööstsid põgeneva ratsaniku kannule, heites odasid ja ulgudes nagu hundid. Ratsanikud kannustasid hobuseid, jalamehed jooksid läbi valliaugu oma hobustele järele.

Nooled välgatasid Gottfriedi pea ümber, kui ta suunas ratsu ainsasse talle avatud suunda – veel terve läänevalli poole. See oli riskantne ettevõtmine, sest jalgealune oli reetlik ja hall hobune polnud kunagi proovinud niisugust hüpet. Gottfried hoidis hinge kinni, kui tundis suurt keha enda all pingutumas meeleheitlikuks katseks, siis kerkis võimsate lihaste tohutul jõul õhku ja ületas takistuse vaevalt tollikõrguse varuga. Jälitajad hüüatasid üllatusest ja raevust ja tõmbasid ohje. Kuigi nad olid sündinud hobusemehed, ei julgenud nad katsetada seda kaelamurdvat hüpet. Nad kaotasid aega, otsides väravaid ja müürilõhesid, ja kui nad viimaks külast välja jõudsid, oli must, rõske, sosistav, tilkuv mets nende saagi alla neelanud.

 

Mikhal Oglu vandus nagu põrguline, jättis oma asetäitja Othmani rünnakut juhtima käsuga mitte kedagi ellu jätta, ning suundus põgenikule kannule, tõrvikuga tema jälgi valgustades ja tõotades teda jälitada kas või Viini müürideni välja.

Другие книги автора

Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте нужные книги в корзину. Сделать это можно на странице каждой книги, либо в общем списке:

  1. Нажмите на многоточие
    рядом с книгой
  2. Выберите пункт
    «Добавить в корзину»