Ajaloolised ööd, I osaТекст

Автор:Rafael Sabatini
0
Отзывы
Читать фрагмент
Читайте только на ЛитРес!
Как читать книгу после покупки
  • Чтение только в Литрес «Читай!»
Шрифт:Меньше АаБольше Аа

Eessõna

“Ajaloolisi öid” kirjutama asudes seadsin ma endale eesmärgiks taastada rohkem või vähem tuntud sündmuseid nii täpselt ja värvikalt, kui allesjäänud materjalide põhjal vähegi võimalik. Ma valisin need juhtumused, mis olid kummalised ja hõlmasid endas inimlikke kirgi, ning vormides iga sellise sündmuse jutustuseks, jälgisin hoolikalt ja ettevaatlikult, et lugu järgiks tegelikke ülesmärgitud sündmusi ja midagi ei oleks välja mõeldud, ning kui ma üldse oma kujutlusvõimele tuginesin, siis tegin seda ainult selleks, et muuta eredamaks sündmusi, mis lihtsalt ajaloolistena olid hallid ja igavad, hoolitsedes samas, et minu lisatu oleks nii loomutruu kui vähegi võimalik. Dialoogide puhul tuginesin ma sellele väikesele osale tegelikult öeldust, mis oli igast juhtumusest üles tähendatud, suurendades materjali hulka, muutes kõneks selle, mis oli kaasaegsete kroonikute poolt kaudse kõnena ära mainitud.

Sellise eesmärgi seadsin ma endale. Ma tean, et seda on kord või paar juba üritatud, esimest korda ehk Alexandre Dumas tema “Crimes Celebres’s”. Kuid ma ei tea, et ükski üritus oleks iial õnnestunud. Ma ei taha sellega öelda, et ma pean järgnevaid esseesid õnnestumiseks. Kui lähedal õnnestumisele ma olin – arvestades eesmärki, mis olin endale seadnud – või kui halvasti mul läks, jääb lugejate otsustada. Siiski tean ma kindlalt, et hoidusin kohusetundlikult kiusatusest valida kergem tee ja ignoreerida piiravaid fakte, et saada tulemuseks köitvam jutustus. Vaid ühel juhul olen ma selle reegi vastu sihilikult eksinud ja mõnel teisel korral olen endale lubanud veidi spekuleerimist, et lahendada müsteeriume, millele teadaolev seletus puudub. Nüüd pean esitama nende juhtude kohta täieliku ülestunnistuse.

Meelega eksisin oma reegli vastu jutustuses “Abiellumise öö”. Ma avastasin varjatud vihje Charles Vapra ja Sapphira Danvelti juhtumi kohta Macaulay “Inglismaa ajaloos” – tsiteeritud “Spectator’i” vanast numbrist – töötades leedi Alice Lisle’i puudutava materjaliga. Seal mainitakse sarnast episoodi seoses kolonel Kirke’iga, kuid ma ei võtnud seda samas kuigi tõsiselt, sest tegemist on looga, mida ettevaatamatute kaptenite kohta tihti räägitakse. Ma asusin loo päritolu uurima ja leidsin, et selle esmakordne ilmumine oli seoses Charles Vapra saksa kapteni Rhynsault’ga; ma üritasin juhtunut võimalikult täpselt taastada, saades kokku vähemalt üldjoontes tegelikult juhtunu.

Minu kõige ilmsem ja jultunum spekulatsioon on loos “Vihkamise öö”. Enesekaitseks võin ma ausalt öelda, et minu kujutlus ei ole jultunum kui teised sarnased ettekujutused, mis on aga ajalukku faktidena kirjutatud. Teisisõnu, ma väidan et minu versioon Giovanni Borgia, Gandia hertsogi, müstilise surmaga kaasnenud asjaoludest ei ole vähem ajalooliselt tõene, kui mistahes teine seda sündmust seletav lugu, mis teeb süüdlase Gandia vennast Cesare Borgiast.

“Cambridge’i kaasaegses ajaloos” kinnitavad selle epohhi kõige autoriteetsemad autorid, et ei ole mingeid ajalooliselt tõsiseltvõetavaid tõendeid, mis toetaksid praegu juba neli sajandit tõeks peetud arusaama, et mõrvariks oli Cesare Borgia.

Mujal peatun ma sellel pikemalt. Olgu siinkohal vaid öeldud, et Cesare Borgia nime ei seostatud mõrvaga enne, kui üheksa kuud pärast selle toimepanemist, et avalik arvamus oli vahepeal pidanud järgemööda süüdlasteks poolt tosinat teist isikut, et Cesare puhul ei ole võimalik leida ühtegi kuriteomotiivi, et motiivid, mis on esile toodud, ei kannata mingit kriitikat ja tunduvad olevat kiirustades välja mõeldud, et toetada süüdistust, mis on ilmselgelt poliitilise taustaga, et esimesed mehed, keda avalikkus süüdistas, olid asepeaministrist kardinal Ascanio Sforza ja tema nõbu Giovanni Sforza, Pesaro Türann, ning et Matarazzo “Perugia kroonikates” kirjeldatakse küllalt pikalt ja põhjalikult, kuidas viimane mõrva ette planeeris.

Ma nõustun, et Matarazzo ei vääri rohkem usaldust kui mistahes teine kaasaegne kuulujuttude ülestähendaja. Kuid ta ei vääri ka vähem. Ning ei saa eitada, et Sforza juhtumi puhul ei puudu tugev mõrvamotiiv.

Osa minu jutustusest “Vihkamise öö” on seega puhtalt teoreetiline mõttekäik kuriteo toimumise kohta. Kuid see põhineb siiski kõikidele teadaolevatele asjassepuutuvale faktidele ja isegi kui ametlikes materjalides ei ole midagi, mis seda toetaks, ei ole seal ka midagi, mis selle paikapidavust välistaks.

“Maskeraadiöös” olen ma süüdi selles, et olen küllalt vaieldavalt põhjendanud parun Bjelke äkilist muutumist Rootsi kuninga Gustavus III pühendunud sõbrast ja teenrist tema kõige vihatumaks vaenlaseks. See spekulatsioon on küllalt õigustamatu, ehkki ta pakub välja ühe võimaliku lahenduse tollele müsteeriumile. Samas ma ei leia, et peaksin vabandama jutustuses “Kirk o’Fieldi öö” tehtud rekonstruktsiooni eest, kui ma seletan Darnley surma täpseid asjaolusid. Seda sündmust on juba kaua vaadatud kui ühte ajaloo saladustest – mis täpsemalt seisneb selles, et kui Kirk o’Fieldi maja plahvatas ja seeläbi hävis, leiti Darnley keha koos tema teenri omaga majast veidi eemalt, kandmas kõiki kägistamissurma märke. Mulle tundub, et minu seletus sisaldab ka pisut oletamist.

Antonio Perezi loos “Reetmise öö” olen ma endale lubanud tegelike faktide käsitlemisel vähem vabadust, kui võib tunduda. Ma olen hoolikalt jälginud tema oma “Relacioni”, mis, olgugi et nii mõneski mõttes eriline teos, on sellegipoolest kõige tähtsam antud sündmuseid puudutav dokument. Kõik, mida ma olen muutnud, on Perezi väärtushinnangute tagurpidi pööramine, tuues poliitiliste elementide asemel esile isiklikud ja rõhutades eriti tema suhteid Eboli printsessiga. “Reetmise öö” tuuakse lugejani jutustusena jutustuses. Raamjutustuse kohta tahan ma veel lisada, et ehkki see hõlmab teatud määral oletusi, ei koosne see kindlasti mitte ainult neist. Juba “Relacionis” endas on piisavalt looga seotud fakte, et selle tõepäras mitte kahelda.

Kui välja arvata mainitud erandid, loodan ma üldiselt ilmnevat, et olen, üritades sellele ajalooskeletile keha ja riided anda, hoolikalt kinni pidanud oma eesmärgist jätta lugudest välja kõik väljamõeldu ja mitte tegelikult juhtunu.

Ehk peaksin ka lisama, et kus allikad on tegude motiive teistmoodi tõlgendanud, kus tõendusmaterjal ise on faktidega vastuolus olnud või kus faktid on lubanud mitmeid tõlgendusi, olen ma endale lubanud valikuvabadust ja jäänud siis kord vastu võetud tõlgenduse juurde.

R. S.

LONDON, august 1917

I. HOLYROODI ÖÖ

David Rizzio mõrv

Isand Darnley elu tragöödia seisnes selles, et ta oli mees, kes oli sündinud väljaspool oma seisust – kloun, kellele saatus oli sünni ja õnne läbi määranud kuningaseisuse. Tänu kuninglikule verele soontes oleks ta võinud õnne korral taotleda nii Inglise kui Šoti trooni, abielludes Mary Stuartiga tegi ta ilmselge valiku Šoti trooni kasuks.

Šoti kuninganna, armudes mõneks ajaks selle “pika üheksateistaastase” graatsilisse liikumise ja peaaegu et naiselikku ilusse (“neiunäoga”, nagu Melville oli teda kord kutsunud), kes teda võrgutama oli tulnud, avastas abiellunult varsti tema upsaka, kõlvatu, laisa ja ara loomuse. Ta abiellus mehega 1965. aasta juulis ja õppis Michaelmase sõnul teda tundma kui võluva välimusega, kuid ilma südame ja ajudeta meest; see muutis tema kiindumuse põlguseks.

Mary lihane vend, Murray krahv, oli olnud abielu vastu, peamiselt seetõttu, et Darnley oli katoliiklane, ning oli koos Argylli, Chatellerault’, Glencairni ja paljude teiste protestantidest isandatega tõstnud mässu valitsejanna ja tema armsama vastu. Kuid Mary ajas oma mässajast venna ning tema kaaslased üle piiri Inglismaale ja sellesama teoga, mille ta oli teinud oma väärtusetu abikaasa tõttu, tekitas esimesed mõrad oma abielusuhetes. Juhtus olema nii, et ülbe piirialade vägivallatseja, Bothwelli krahv, ilmutas talle oma ustavust ja teenis teda hästi. Osalt tänutäheks, osalt seetõttu, et ta oli Mary’le oma enesekindlusega muljet avaldanud, andis Mary talle Ida-, Kesk- ja Läänetasandike kindralleitnandi tiitli1 – ametikoht, mida Darnley oli tahtnud anda oma isale Lennoxile. See oli kuningliku paari esimene ja viimane kooskõlastatud tegevus. Seejärel võõrdusid nad teineteisest ja samaaegselt hakkas Darnley alles tärganud kuninglik uhkus kahanema – kuninganna ei olnud oma abielueelset lubadust, kinnitada tema trooniõigust, veel teoks teinud.

Algul olid nad “kuningas ja kuninganna” või “Tema Majesteet naisega,” kuid jõulude ajaks – viis kuud pärast laulatust – oli Darnley saanud tuntuks lihtsalt kui “kuninganna abikaasa”, kõikides dokumentides figureeris nüüd ainult kuninganna nimi ning mündid nende kahe portreedega võeti käibelt maha ning asendati uue seeriaga, kus tema isiku tähtsust oli tunduvalt vähendatud.

Sügavalt solvunult ja otsides kuninganna ilmse vaenulikkuse põhjust igalt poolt peale iseenda, oli ta siis arvamusel, et selleks oli seigneur Davie mõju kuningannale – Piedmontlase, David Rizzio, kes oli tulnud Šoti õukonda mõni aasta tagasi hulkuva rändlaulikuna monsieur de Morette’i, Savoy suursaadiku saatjaskonnas.

Rizzio osavus kolmekeelsel viiulil oli see, mis esmalt Mary tähelepanu köitis. Hiljem oli ta, olles üles kasvanud prantsuse õukonna elegantsis, saanud tema prantsuse asjade sekretäriks; samal ajal kuninganna temasse kiinduski, seda kui kaaspagulasse sellel karmil ja muutlikul maal, mida saatus oli valinud teda valitsema. Rizzio, kasutades oma võimalusi ja peent Itaalia intelligentsi, edenes nii kiiresti, et varsti ei olnud Šotimaal ühtegi meest, kes oleks kuninganna silmis kõrgemal seisnud.

Kui Lethingtoni Maitland erru saadeti, kahtlustatuna pagendatud protestantidest aadlike soosimises, täitis tema koha seigneur Davie, ja nüüd, kui Mortonil lasus sama kahtlus, räägiti juba avalikult, et seigneur Davie’st saab tema asemel järgmine kantsler.

Nii sai seigneur Davie’st Šotimaa kõige võimsam mees ja ei olnud lootustki, et uhke, kangekaelne aadelkond selle halvakspanuta alla neelaks. Nad lõid tema vastu intriige, levitades muuhulgas kuulujutte, et see võõramaalasest tõusik oli paavsti saadik, kes plaanitses protestantide usu Šotimaalt väljatõrjumist. Kuid nende aeglastel Šoti mõistustel ei olnud tema Itaalia peenusele midagi vastu panna. Intriigitsesid nad nii, kuis suutsid – tema võim jäi muutumatuks. Ja siis viimaks hakkasid levima jutud, et ta võlgnes oma soosingu noore ilusa kuninganna juures millelegi muule kui oma ametialastele võimetele, nii et Bedford kirjutas Cecilile:

 

“Mil viisil kuninganna Davidit toetab, ma ei kirjuta, seda austusest kuninganna isiku vastu.”

See kuulujutt leidis kõlapinda – tõepoolest, alates sellest ajast on alati olnud neid, kes seda uskusid – ja levides jõudis see Darnley kõrvu. See seletas tema jaoks kuninganna vaenulikkuse, ja et ta ise ei mõtisklenud üldse suunas, mis oleks võimaldanud tal avastada tõelise põhjuse – tema enda vead, võimendas ta seda seda kuulujuttu kogu oma vihas ja muutus Rizziole hävingu soovijate seas kõige tähtsamaks.

Ta saatis Ruthveni, Murray ja eksiilis isandate sõbra järele – kes, pidage meeles, olid eksiilis Darnley süül – ja pakkus, et ta hoolitseb põgenike taas ametissenimetamise eest, kui nad kaitsevad tema au ja teevad temast Šoti kuninga ka kõiges muus peale lihtsalt nime.

Ruthven, surmavalt haige ja tõusnud oma haigevoodist ainult selleks, et kutsele vastata, kuulas tõsiselt selle rumala ja armsa poisi vahutavaid kõnesid.

“Pole kahtlustki, et teil on oma sõbra Davie suhtes õigus,” nõustus ta süngelt ja ütles meelega asju, mis ilmselt viisid Darnley kui kuninga ja abikaasa viimse võimaluseni endast välja. Siis lisas ta tingimused, mille täitmisel võis Darnley tema abile loota.

“Järgmise kuu alguses tuleb parlament kokku arutamaks Murray ja tema sõprade juhtumit, kuulutades nad oma mässu tõttu ilma jäänuks oma elust, maast ja varast. Te näete, selle võõramaa petise mõju on nii suur, et see ässitab Mary’t omaenese venna vastu. Murray on alati Davie’t vihanud, teades väga hästi, mis on kuninganna häbiks tema ja kuninganna vahel toimunud, ning isand Davie mõtleb nii Murray’le ja tema vihale lõpu peale teha.”

Darnley näris huuli ja ristas käed, piinatuna osavalt sisse antud mürgist.

“Ja siis? Mida saab veel teha?” hüüdis ta.

Ruthven vastas talle järsult:

“See plaan ei tohi teoks saada. Parlament ei tohi seda eelnõud kunagi heaks kiita. Te olete Tema Hiilguse abikaasa ja Šotimaa kuningas.”

“Nime järgi küll!” muigas Darnley mõrult.

“Sellest nimest piisab,” ütles Ruthven. “Selle nimega kirjutate te alla Murray ja tema sõprade ametlikule armuandmisdokumendile, lubades neil ohutult Šotimaale naasta ning nõudes nende läänide isandatelt nende kaitsvat saatmist. Tehke seda ja jätke ülejäänu meie hooleks.”

Kui Darnley hetkekski kõhkles, siis mitte seetõttu, et ta nägi olukorra irooniat – et tema ise vabastab salaja kuninganna jalgealust õõnestades süüdistustest need, kes olid Mary vastu võidelnud just seetõttu, et too oli temaga abiellunud. Ta kõhkles, sest otsustusvõimetus oli osa tema loomusest.

“Ja siis?” küsis ta lõpuks.

Ruthveni sinakashallist, pärlendavast näost vaagisid verega täitunud silmad emotsioonitult Darnley’d.

“Siis ükskõik, kas te valitsete koos temaga või temata, hakkate te valitsema kui Šotimaa kuningas. Ma luban seda teile, enda nimel ja ka teiste nimel, et me võiksime kokku leppida.”

Darnley istus maha, et kirjutada alla seigneur Davie surmaotsusele.

Oli laupäeva õhtu, üheksas märts.

Kuninganna kambri seinanišis põles väikesel tuleasemel männihalgudest tuli, eritades meeldivat aroomi ning muutes kogu ruumi hubaseks, mida suurendas kontrast uste taha jääva rõõmutu ilmaga, sest õues puhus idatuul Arthuri mäelt alla ja selle ulgumine kostus kõikjale üle lumme mattunud maa.

Võluv kuldsete juustega noor kuninganna sõi koos mõningate lähedaste sõpradega õhtust: tema lihane õde, Argylli krahvinna, Holyroodi maavalitseja, majaülem Beaton, Arthur Erskine, valvurite kapten ja veel üks – David Rizzio, kes oli eksinud rändurist tõusnud selliseks ohtlikuks imetlusobjektiks, mees, kelle tõmmut jumet ja inetut nägu tasakaalustas tema tumedatest silmadest särav tarkus ning kelle keha oli nii kõhn ja habras, et jättis temast peaaegu moonutatud mulje. Ta ei olnud vanem kui kolmkümmend, kuid tema vilets tervis, varane hüljatus ja ebaõnn olid jätnud oma jälje, nii et ta nägi välja kui viiekümneaastane. Rizzio oli riietatud tõsise kuninglikkusega ning tema õrna, hoolitsetud käe keskmises sõrmes hiilgas äärmiselt kallihinnaline juveel.

Õhtusöök oli lõppemas. Kuninganna nõjatus kõrgele istmele vaipadega kaetud seina ääres. Argylli krahvinna, suures toolis kuningannast vasakul, istus, küünarnukid laual, jälgides seigneur Davie pehmelt pikakaelalise lauto keeltel liikuvaid peeneid sõrmi. Jutuajamine, mis oli intiimselt ja piiramatult puudutanud Tema Majesteedi poolt kolme kuu pärast ilmale toodavat last, oli nüüd soikunud ja vaikushetke täitmiseks oligi Rizzio lauto kätte võtnud.

Karm näoilme muutus, kui ta keeli hellitas, tema hing ja meeleolu läksid muusikaga kaasa. Väga õrnalt, mitte rohkem kui kõhklevalt, alustas ta ühte neist kurblikest viisidest, tänu millele tema hing Šotimaal tänapäevani elus on, kui saabuva vaikuse murdis äkki kardinarõngaste kilin. Ust varjanud vaibad olid kõrvale tõmmatud ja ette teatamata seisis lävel noore kuninga pikk poisilik keha.

Darnley ilmumine peletas hetkega itaallase inspiratsiooni. Meloodia katkes järsult üheainsa kõrge valju liiga teravalt mängitud noodiga.

See heli ja siis järgnenud vaikus rabas neid kõiki – tekitades tunde, et miski sai just lõhutud, mida ei saa enam kunagi parandada.

Darnley sammus aeglaselt edasi. Tema kaunis nägu oli kahvatu, kui mitte arvestada kahte punast laiku tema põsesarnadel, ja tema silmad helkisid palavikuliselt. Ta oli joonud, see oli selge, ja et ta oli sellisena kuninganna juurde tulnud, keda ta kainena nii harva otsis, vihastas noid lähedasi sõpru, kes olid hakanud jagama Mary õigustatud halvakspanu tema suhtes. Nime poolest võis ta ju kuningas olla, kuid teda põlati nii väga, et mitte keegi ei tõusnud austuse märgiks püsti, samal ajal kui Mary ise vaatas tema lähenemist vaenulike, umbusklike silmadega.

“Mis viga, mu isand?” küsis Mary talt külmalt, kui Darnley istus ja ennast tema kõrval pingil sisse seadis.

Ta vaatas naist himuka pilguga, pani oma käe tema piha ümber, tõmbas ta enda vastu ning suudles teda matslikul viisil.

Keegi ei liigutanud. Kõik vaatasid neid ja ükski nägu ei näidanud mingit emotsiooni. Lõppude lõpuks, ta oli kuningas ja Mary oli tema naine. Ja siis, vaikust häirides, kurjakuulutavalt kui turma enda lähenevad sammud, kostus eemalt eesruumist kilisevat astumist. Jälle löödi kardinad kõrvale ja Argylli krahvinna karjatas äkki hirmunult vaatepildi peale, mida ta nägi. Ilmunud kuju oli relvastatud kui turniiril, pealaest jalatallani hiilgavas terases, mõõk käepärast kõrval, parem käsi puhkamas vööl asuval raskel pistodal. Kiivri visiir oli üles tõstetud, paljastades Ruthveni hirmsa näo – nii tontlik oli tema ilme, et see oleks tundunud surnud mehe näona, kui poleks olnud tema leegitsevaid silmi, mis seltskonda puurisid. Nende küsiv pilk liikus üle kogu laua, jäi pidama Rizziol ja tundus seejärel kohutaval kombel naeratavat.

Üllatunult, selle ilmutuse poolt justkui tummaks löödult, tõusis kuninganna püsti, Darnley takistav käsi endiselt ümber piha heidetud.

“Mida see tähendab?” hüüdis ta teravalt.

Ja siis, justkui vaistlikult taibates, mida see tähendama pidi, vaatas ta oma abikaasat kahvatu näo ja põlgusega silmis.

”Juudas!” nimetas ta teda, rebis ennast tema haardest lahti ja astus edasi, et seista vastu sellele mehele terases. “Mida te siit otsite, mu isand – ja sellises rõivastuses?” kõlas tema vihane väljakutse.

Ruthven langetas tema pilgu all pea. Ta astus mõned sammud edasi, sirutas turvises käe ja osutas seigneur Davie’le, kes seisis teda tuimalt vaadates.

“Ma otsin seda meest,” lausus ta karedalt. “Las ta astub edasi.”

“Ta on siin minu soovil,” vastas kuninganna talle üha rohkem vihastades. “Kuid seda pole teie – mille eest te peate veel vastust andma.”

Siis lisas ta Darnley’le, kes istus küürutades toolil.

“Mida see tähendab, isand?” nõudis ta.

“Mida – kust mina peaksin seda teadma? Mida – ei midagi,” kõlas tema ebalev ja rumal vastus.

“Paluge Jumalat, et teil oleks õigus,” vastas Mary, “teie enda pärast. Ja teie,” jätkas ta, rääkides taas Ruthveniga ja andes talle kuningliku käeviipega käsu lahkuda, “kaduge ja oodake, kuni ma teie järgi saadan, mis, ma luban, juhtub õige varsti.”

Kui ta nende kurje kavatsusi ka aimas, kui teda valdas mingi hirm – ta ei reetnud seda kuidagi, meenutades karastatud terast.

Kuid Ruthven, pahur ja ohtlik, seisis endiselt tema ees.

“Las see mees astub ette,” kordas ta. “Ta on viibinud siin liialt kaua.”

“Liialt kaua?” kordas naine, reedetuna oma kiirest vihahoost.

“Jah, liiga kaua Šotimaa ja teie abikaasa heaolu tarvis,” kõlas räme vastus.

Erskine, valvurite ülem, hüppas püsti.

“Kas te lahkute, isand?” hüüdis ta, ning tema järel kordasid kapteni ähvardavat küsimust Beaton ja maahärra.

Ruthveni kahvatu nägu naeratas. Raske pistoda välgatas tema vöölt.

“Mul ei ole asja kellegagi teist, aga kui te mulle veel läheneda julgete…”

Kuninganna astus poolte vahele, et tema juuresolekul ei vägivallatsetaks. Rizzio, kes oli samuti püsti tõusnud, seisis nüüd tema kõrvale, vaadates kõiki kahvatu, üllatunud ilmega. Ja siis, enne kui keegi midagi rohkem öelda jõudis, rebiti kardinad eest ja kümmekond meest, kelle lähenemist keegi polnud märganud, sisenesid tuppa. Esimesena tuli Morton, kantsler, keda taheti kõrgest ametist kõrvaldada, et tema koha saaks sisse võtta Rizzio. Pärast teda tulid brutaalne Lindsay Byres’ist, Faudonside’i Kerr, mustade kulmudega Brunston, punapea Douglas ja pool tosinat teist.

Segadus süvenes, kolm meest kuninganna kaaskonnast piirati kähku lootusetu ülekaaluga sisse. Järgnenud kiires võitluses löödi pikali laud ja kogu ruum oleks mattunud pimedusse, kui mitte Argylli krahvinna ei oleks küünlajalga kinni püüdnud, nüüd seisis ta seda käes hoides eemal, valgustades seda ebatavalist stseeni. Rizzio, kellelt Mortoni nägemine oli võtnud viimasedki lootused, heitis ennast kuninganna jalge ette põlvili. Kehalt nõrk ja jõuetu ning väheste võitlusoskustega, polnud ta ilmselgelt loodud selliste sündmuste jaoks.

“Justice, madame!” hüüdis ta. “Faites justice! Sauvez ma vie!”

Kartmatult astus Mary tema ja läheneva mõrvarite hordi vahele, moodustades nõnda endast tema kaitseks inimkilbi. Kahvatu näo, sirge rühi ja silmadega, mis hõõgusid kui safiirid, astus ta neile vastu.

“Tagasi, oma elude nimel!” käskis ta neid.

Kuid suurest vihast selle võõramaalase vastu, kes oli nende Šoti uhkuse jalge alla tallanud, olid nad kaotanud kogu oma aupaklikkuse, kogu oma kombekuse. George Douglas, hoolimata sellest, et tema vastas oli nii kuninganna kui naine – ja naine, kes oli peagi emaks saamas – surus püstolitoru talle vastu rinda ja käskis tal jõhkralt kõrvale astuda.

Kartmatult vaatas Mary talle otsa, pilguga, mis kivistas tema päästikul asuva sõrme, samas kui tema taga Rizzio hirmunult lömitas, hoides kramplikult kinni tema seelikust. Siis haaras Darnley naisel piha ümbert kinni ja pooleldi vedas, pooleldi tõstis ta eemale, lõpetades Rizzio haarde jalahoobiga.

Mõrvarid sööstsid oma saagi poole. Faudonside’i Kerr heitis tema keha ümber silmuse ning pingutas seda siis äkilise tõmbega, sekretäri edasi tirides. Siis võtsid tema ja Morton köie enda vahele ja vedasid oma ohvrit üle toa ukse poole. Tee peal rabeles ta huupi, haarates asjatult kõigepealt kinni ümberkukkunud toolist ja siis lauajalast, kriisates samas kuninganna poole haledaid abipalveid. Ja Mary, vihast hullumas, rabeles Darney käte vahel, saates lahkujatele järgi vihase hoiatuse.

“Kui Davie verd peaks valatama, maksate selle eest omaenda verega! Pidage seda meeles, isandad!”

Kuid neid ei saanud nüüd enam mõjutada, verekoeri, kes on kinni püüdmas vihatavat jahilooma. Morton ja Douglas vedasid ta kuninganna juurest minema, ülejäänud seltskond järgnes neile. Nad tirisid ta ikka veel kriiskavana läbi eesruumi peatrepini ning siis ründasid teda nii hullunult, et haavasid oma raevus teda tükkideks rebida üksteist. Purustatud keha, mille viiekümne kuuest haavast purskus verd, heideti trepist alla, kuldse pidemega pistoda – Darnley oma, märgiks tema osavõtust – ikka veel rinda surutud.

Ruthven astus rühmast välja, irve moonutamas tema tontlikku raisakotkanägu, verine terariist ikka veel paremasse peopessa surutud. Siis naases ta üksi kuninganna juurde, jalgu väsinud mehe kombel veidi järele lohistades.

 

Olukord toas ei olnud vahepeal muutunud, Mary oli vaid tagasi oma toolile istunud ja Darnley seisis nüüd tema kõrval, kuninganna kaaskonnal hoidsid ikka veel silma peal Darnley mehed. Mary nõusolekut ootamata maandus Ruthven toolile ja tellis käredal häälel kruusi veini.

Mary valge nägu teisel pool tuba kortsutas tema teguviisi peale kulmu.

“Te veel joote seda veini, mida ma lasen teile selle õhtu tegude ja selle jultumuse eest sisse joota! Kes lubas teil istuda ilma minu loata?”

Mees viipas ükskõiksuse märgiks käega. Nii tühisest asjast nõnda suure numbri tegemine tundus talle mõttetuna.

“See ei tule austuse puudumisest, Teie Hiilgus,” kõneles ta madala häälel, “vaid lihtsalt väsimusest. Ma olen haige ja peaksin lebama haigevoodis, kui mul poleks siin toimetusi olnud.”

“Ah!” Mary vaatas talle otsa külma halvakspanuga. “Mida te Davie’ga tegite?”

Mees laiutas käsi, ent langetas naise ees siiski pilgu.

“Ta on väljas,” vastas ta kurjakuulutavalt põiklevalt ja võttis vastu veini, mida üks tema teenritest talle pakkus.

“Minge ja vaadake,” palus kuninganna krahvinnat.

Ning krahvinna, asetades küünlajala kapile, läks välja, ilma et keegi oleks teda takistada üritanud.

Kuninganna uuris Ruthvenit, kui mees jõi.

“Ta teete seda Murray ja tema sõprade heaks,” sõnas ta aeglaselt. “Öelge mulle, mu isand, mis suur sõprus on siginenud teie ja Murray vahele, et te tema päästmise nimel iseennast koos temaga ohtu seate?”

“Mida ma olen teinud,” vastas too, “olen teinud teiste heaks, sõlmides kokkuleppeid, mis teevad mu puutumatuks.”

“Sõlmides kokkuleppeid?” küsis Mary ja vaatas üles Darnley poole, kes oli kogu aeg tema kõrval seisnud. “Ja mis kokkuleppeid te olete sõlminud, mu isand?”

“M-mina?” ehmus too. “Ma ei tea sellest kõigest mitte midagi.”

Kuid tema taganemise ajal märkas naine midagi muud. Ta kummardus ettepoole, osutades vööle seotud tühjale tupele.

“Kus on teie pistoda, mu isand?” küsis ta teravalt.

“Minu pistoda. Haa! Kust ma peaksin seda teadma?”

“Aga mina saan seda teada!” ähvardas naine, justkui polekski ta sisuliselt vang nende vägivaldsete meeste võimuses, kes olid tunginud tema paleesse ja vedanud Rizzio tema kõrvalt minema. “Ma ei puhka enne, kui olen selle teada saanud!”

Krahvinna sisenes ruumi, huuled valged, nähtu õudus osaliselt tema silmadest peegeldumas.

“Mis on?” küsis Mary temalt, hääl äkitselt vaikne ja värelev.

“Emand – ta on surnud! Mõrvatud!” kuulutas too.

Kuninganna vaatas teda, nägu kui marmorist. Siis kostis ta hääl, vaikne ja pinev:

“Olete – te kindel?”

“Nägin ta keha omaenda silmaga, emand.”

Saabus pikk paus. Kuninganna oigas vaikselt ning tema võluvad silmad täitusid pisaratega, mis veeresid aeglaselt mööda tema põski alla. Midagi tema leinas kohustas kõiki vaikima ja tema argpüksist abikaasa tema kõrval värises, kui Mary pilk taas kord temal peatus.

“Ja nii ongi?” küsis naine lõpuks, meest vaadates. Ta kuivatas oma silmad. “Siis hüvasti, pisarad, aeg on õppida kättemaksu.” Ta tõusis, nagu oleks see talle suureks pingutuseks, ja seistes toetus hetkeks lauaservale. Korraks vaatas ta Ruthvenit, kes istus süngelt eemal, pistoda ühes ja tühi veinikruus teises käes; siis pööras ta pilgu mujale ja silmitses kurjakuulutavalt Darnley nägu. “Te olete saanud oma tahtmise, mu isand,” sõnas ta, “kuid kuulake hästi, mida ma nüüd teile ütlen. Kuulake ja pidage meeles. Ma ei puhka enne, kui olen teinud teid sama õnnetuks, kui mina praegu olen.”

Seda öelnud, tuikus ta edasi. Krahvinna kiirustas tema juurde ja tema käele toetudes lahkus Mary läbi väikese ukse oma kambrisse.

Sel õhtul löödi häirekella ja Edinburgh mattus kaosesse. Bothwell, Huntly, Atholl ja teised, kes olid Holyroodis olnud, kui Rizzio mõrvati, ja kes kuningannat kuidagi aidata ei saanud, kartsid jagada Rizzio saatust – palee oli üle ujutatud mõrtsukate sõduritest – ja põgenesid läbi akna. Häire, mida nad Edinburgh’s levitasid, tõi preestrid ja ja linnarahva tõrvikutega palee juurde; nad nõudsid kuningannat näha ja keeldusid lahkumast, enne kui Darnley oli ennast näidanud ja kinnitanud, et kuninganna ja temaga on kõik hästi. Ning samal ajal, kui Darnley neile seda Mary toa aknast kinnitas, seisis kuninganna ise pinges ja kahvatuna vägivaldse jõugu keskel, kes olid selle häirekella peale rikkunud tema kambri eraldatust; jõhker Punane Douglas hoidis pistoda tema silme ees, vandudes, et kui ta häält teeb, lõikab ta naise tükkideks.

Kui jõuk lõpuks lahkus ja ta omapäi jättis, ei jäänud talle tema olukorra kohta enam mingeid illusioone. Ta oli vang omaenese palees. Eesruumid ja väljakud olid täis Mortoni ja Ruthveni sõdureid, palee ise oli sisse piiratud ja mitte keegi ei pääsenud sisse ega välja, kui mõrtsukad seda just ei soovinud.

Lõpuks haaras ka Darnley võimu, mida ta nii ihanud oli. Ta dikteeris teadaande, mis loeti ette järgmisel hommikul Edinburgh’ turuplatsil – andes käsu, et kõik parlamendiliikmetest aadlikud, kes olid linna kogunenud Murray ja tema kaaslaste vastast eelnõu heaks kiitma, lahkuksid linnast reetmissüüdistuse ja hülgamise ähvardusel kolme tunni jooksul.

Samal ajal istus Mary üksi oma kambris, vaese Rizzio viimane karje: “Õiglust!” ikka veel kõrvus kajamas, õppides kättemaksu, just nagu ta lubanud oli. Kaotagu ta sellepärast kasvõi oma elu, kättemaks saab teoks, vandus ta – karistus mitte ainult selle vägivaldse teo, vaid ka selle kordasaatmise viisi, kõikide solvangute eest, mida ta oli pidanud kannatama, meeletu vägivalla eest, mida tema tunded ja isik olid tunda saanud, ja praeguse kinnipidamise ja ohtuseadmise eest.

Tema viha oli seda tugevam, et ta ei lubanud endal kordagi seda paljude solvajate vahel ära jagada. Ruthven, kes oli teda nii räigelt mõnitanud; Douglas, kes oli tema kallal isiklikult vägivalda tarvitanud; Faudonside’i maaomanik, Morton ja kõik teised, kes teda nüüd abitu vangina kinni pidasid, ei olnud tema jaoks rohkemat kui Darnley tööriistad. Kogu tema raev oli suunatud Darnley’le. Tal oli neil tundidel meeles, kuidas ta oli kannatanud mehe rõvedate käte vahel, ning vandus, et mida iganes see ka talle maksma ei lähe, Darnley peab oma teguviisi veel kahetsema.

Darnley tuli tema juurde hommikul, ammutades julgust kuninglikust võimust, mida ta usurpeeris, ning kindel, et nüüd, kui tal oli kuninglik võim ja kontroll olukorra üle, ei hakka Mary enam tehtut ja tagasivõtmatut arutama, vaid nõustub möödapääsmatuga, jõuab temaga kokkuleppele ja annab talle vastuvaidlemata – oli tal ju nüüd mässuliste isandate soosing – ametliku õiguse kroonile ja kuningavõimule läbi abielu, mida ta nii väga ihkas.

Kuid viis, kuidas teda vastu võeti, põrmustas selle enesekindluse kildudeks.

“Sa oled kohelnud mind nii ebaõiglaselt,” ütles naine talle, hääl täis külma viha, “et ei meie alguspäevade sõpruse ega kõikide tulevikulootuste arvesse võtmine ei pane mind kunagi seda unustama. Jamais! Jamais je n’oublierai!” lisas ta, saates ta nii ähvardaval viisil minema, et mees lahkuski.

Mary otsis meeleheitlikult viisi, kuidas Darnley’t kohelda, teades vaid poolt sellest, mis toimub. Ja samal ajal, kui ta sellega tegeles, tuli tema otsitud lahendus äkki ise tema juurde. Mary Beaton, üks vähestest teenijatest, kes talle oli jäetud, tõi talle sõna, et Murray krahv koos Rothesi ja mõningate teiste pagendatud isandatega oli lossis. Uudised paljastasid talle kogu situatsiooni ja heitsid valgust eelmise öö traagilistele sündmustele, näidates talle, kuidas Darnley endale toetajaskonda kogus. Kuid tema kasu oli suurem, kui paljalt olukorrast ülevaate saamine. Ta meenutas esialgset vastastikust viha ja usaldamatust Murray ja Darnley vahel ning nägi, kuidas sellest võis talle tolles hädaolukorras kasu tõusta.

Другие книги автора

Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте нужные книги в корзину. Сделать это можно на странице каждой книги, либо в общем списке:

  1. Нажмите на многоточие
    рядом с книгой
  2. Выберите пункт
    «Добавить в корзину»