Attolia kuningasТекст

Из серии: Kuninganna varas #3
0
Отзывы
Читать 31 стр. бесплатно
Читайте только на ЛитРес!
Как читать книгу после покупки
  • Чтение только в Литрес «Читай!»
Шрифт:Меньше АаБольше Аа

See raamat on tänutundes pühendatud Elizabeth Crettile. Tema väsimatute pingutusteta oleks see võinud kirjutama ta jääda.


PROLOOG

KUNINGANNA OOTAS. AKNA ALL ISTUDES VAATAS ta pikas kustuvas õhtuhämaruses kumavaid linnatulesid. Päike oli loojunud juba mitu tundi tagasi, aga ikka veel polnud päris pime. Päris pimedus ei saabugi mujale kui vaid kõrvalistesse valgustamata nurgatagustesse. Laternad jäävad põlema terveks ööks, kui inimesed ühelt peolt teisele liiguvad, päikese tagasitulekut ja uut päeva tervitavad ning viimaks koju tuigerdavad. Nad tähistasid veini, muusika ja tantsuga päeva, mida ei arvanud kunagi saabuvat. Kuninganna pulmapäeva. Ta istus akna all, vaatas tulesid, kuulas muusikat ja ootas oma abikaasat.

Attolias tuli naine pulmaööl oma mehe juurde. Eddises tuli mees pruudi juurde. Nad olid otsustanud kinni pidada Eddise kombest. Eddislased võivad selles näha kuninganna kummardust oma värske abikaasa Eddise kommetele, kuid attollased võivad arvata, et kuninganna ignoreerib endiselt Attolia naise traditsioonilisi kohustusi. See oli varjude ja unistuste ettevaatlik tants, kuid kõige selle aluseks oli kahe inimese abielu. Täna oli kuninganna andnud ülima võimu oma maal üle Eugenidesele, kes oli kogu oma eelmise elu sinnapaika jätnud, et saada tema kuningaks.

Lossi suurel avatud siseõuel, mis oli täis laudu ja kumavaid värviliste pabervarjudega laternaid, summutas Eddise saadik haigutuse ja sellele järgnenud naeratuse, kui ta mõtiskles Eddise endise Varga käekäigu üle. Tema ja Eugenides olid vanad vastased ja õnnelik kujutluspilt Vargast, kes on koormatud valitsemise kohustustega, soojendas tema südant. See oli palju rahuldustpakkuvam kõigist kenadest kättemaksudest, mida Ornon oleks võinud talle kavandada. Eddise kuninganna aimas Ornoni mõtteid ruumi teisest servast ja läkitas talle pilgu, mis sundis meest sirgemalt istuma, lonksu veini võtma ja oma naeratuse lauanaabri poole pöörama.

Lossimüüril silmitses noor valves olev vahimees üsna samasugust linnavaadet, mis avanes ka Attolia kuningannale tema aknast. Ta jäi peost ilma, kuid kuna ta ei hoolinud eriti joomisest ja käratsemisest, siis polnud tal selle vastu midagi. Talle meeldis olla postil kõrgel lossi kohal. Üksindus ning kasarmute lärmist ja kaaslastest eemale pääsemine andsid talle mõtlemiseks ruumi. Need kõige ülemised käiguteed lossimüüril olid tema lemmikud. Praegu polnud tarvis mingit ohtu karta: ükski Sounise laev ei saa nende sadamasse jõuda, ükski sõjavägi mägedelt alla orgu laskuda. Attolia kõige ohtlikum vaenlane viibis juba lossis ja polnud enam ka vaenlane, arvas vahimees. Sel ööl oleks võinud Costis kogu oma vahikorra lihtsalt maha magada. Siiski tõmbus ta valvele ja üritas ergas välja näha, kui kapten üles tema juurde tuli.

«Costis,» ütles kapten, «sa jääd pidustustest ilma.»

«Teie samuti, söör.»

«Mina ei hooli neist.» Kapteni hääl oli täiesti emotsioonitu.

Hiljem öösel, kui ametlikud banketid lossis olid lõppenud, linna endiselt kärarikastest pidustustest kaugel eemal, lehitses arhiivide sekretär sihitult oma laual lebavaid pabereid. Rohkem kui kellelgi teisel, oli just temal põhjust uut kuningat karta. Ta oli kuningannale privaatselt lähenenud ja soovitanud, et nad võiksid arutada vahendeid kuninga võimu piiramiseks. Eugenides oli noor; ta oli koolitamata, tormakas ja naiivne. Teda oleks lihtne juhtida, kui Eddise nõunikute mõjuvõim on kord kadunud, nagu see tingimata peab juhtuma. Kuninganna oli vastanud pilguga, millest täiesti piisas Reliuse hoiatamiseks, et ta on oma valdkonna piiridest üle astunud. Ta taandus vabandades. Ta jätab kuninga saatuse kuninganna hooleks, kuid ta ei valeta endale, et ei karda.

I PEATÜKK

COSTIS ISTUS OMA TOAS. TEMA EES LAUAL LEBAS paberileht, millele ta oli pidanud kirjutama raporti talle alluva rühma kohta. Ta oli raporti paar esimest rida maha tõmmanud ning kirjutanud nende alla isale adresseeritud kirja algusrea: «Söör, ma pean selgitama oma teguviisi,» ja siis toppama jäänud. Costis ei suutnud oma teguviisi selgitada. Ta hõõrus pihkudega nägu ja püüdis murelikke mõtteid veel kord külmadeks sõnadeks ja korralikeks lauseteks vormida.

Ta silmitses toas valitsevat segadust. Tema väike riidekirst oli põrandale tühjaks kallutatud. Selle peal oli seisnud kandik, millel ta hoidis mansetinööpe, nööpe ja ehisnõelu. Mansetinööbid, varunööbid ja üks talle kuulunud väike jumalakuju olid igale poole laiali veerenud. Tema raamatud olid läinud. Tal oli neid olnud kolm. Samamoodi, arvas ta, oli kadunud ka rahakott koos rahaga, mida ta oma toas hoidis. Sellest oli kahju. Ta oleks andnud raha oma sõbrale Aristogitonile. Seinal olevalt raamilt oli kadunud mõõk. Ta oleks ka selle Arisele andnud.

Kaks sõdurit, kes olid ta harjutusplatsilt ära toonud, peaaegu tirides, küünarnukkidest kinni hoides, olid toast minema viinud kõik teravad esemed. Nad olid veteranid, kes olid teeninud vahtkonnas suurema osa elust. Nad olid väikese riidekirstu läbi otsinud ning õhukese madratsi ja teki kitsalt voodilt maha kiskunud. Üks oli Costise mõõga seinalt maha võtnud ning kahmanud aknalaualt kaasa tema noa, teine korjanud kokku paberid, neid rusikasse kägardades. Costise poole rohkem vaatamata olid nad minema läinud. Costis oli pingi jälle selle kolmele jalale püsti tõstnud. Nad olid võtmata jätnud tema ehiskinnised, tavalise igapäevase ja peene merevaiguga kaunistatu. Costis oli veidi üllatunud. Ilusam kinnis oli sõlekujulise peaga ja nelja tolli pikkuse nõelaga, mis oli jäme nagu maisivars. Kui Costis oleks otsustanud seda kasutada, oleks see olnud sama tõhus nagu mõõk. Isegi väikemast nõelast oleks asja olnud; kaks tolli õigesse kohta – ja rohkem poleks vajagi.

Kui Costis erilise motivatsioonita kinnitusnõelte kasutamisvõimaluste üle mõtteid mõlgutas, tõmmati ukseava kattev kardin eest ja üks sõduritest pöördus tagasi, et põrandal vedelev praht kiirelt jalaga läbi sorida, ja avastas kohe nõelad. Need üles korjanud, uuris ta uuesti põrandat, et veel midagi leida. Ta märkas sandaalipaelu ja võttis ka need ära. Ta vaatas Costise uuesti üle ja raputas lahkudes põlglikult pead.

Costis langetas jälle pilgu enda ees lebavale kirjale. See oli peaaegu ainus paber, mis talle jäeti. Ta poleks pidanud seda raisku laskma, kuid ei teadnud, mismoodi selgitada oma teguviisi isale, kui ei suutnud seda selgitada endalegi. Ta oli murdnud püha vannet, hävitanud hetkega oma karjääri, oma elu ja arvatavasti ka oma perekonna. Oli nii ebaloomulik sündmustele tagasi vaadata, suutmata uskuda, et see, mida sa mäletad, võis ka tegelikult juhtunud olla.

Oli pärastlõuna. Kiri polnud edenenud hommikust saadik, mil päikese längus kiired kitsastest akendest sisse paistsid ja väikese toa valgusega täitsid. Nüüd oli päike üle kasarmute katuste roninud ja ruum hämaraks muutunud, valgustatud üksnes barakkide vahel olevasse kitsasse siseõue langeva päikesevalguse peegeldusest. Costis ootas kuningannat. Too oli pärast abiellumist esimest korda lossist lahkunud ja jahile ratsutanud. Ta pidi keskpäeval einetama ühes vahimajakestest ja tagasi jõudma millalgi pärastlõunal.

Costis tõusis oma toolilt ja kõndis sajandat, tuhandendat korda üle toa. Kui kuninganna tagasi jõuab, mõistetakse ta peaaegu kindlasti surma. Võib juhtuda surmastki hullemat, kui kuninganna mõtleb, et Costis on võtnud osa vandenõust, või et kas või ükski perekonnaliige on tema tegudest ette teadnud. Kui nii juhtub, peab perekond lahkuma oma farmist Gede orus Pomea lähedal. Kõik nad viimseni, mitte ainult Costise isa ja õde, vaid ka onud, tädid ja nõod. Nende omand konfiskeeritakse kroonile ja nad ei kuulu enam maaomanike klassi, vaid neist saavad okloid – kui veab, siis kaubitsejad, kui mitte, siis kerjused.

Muidugi polnud isegi Costis ette teadnud, mis juhtub. Ta poleks kunagi osanud arvata, et võib õnnetuse niimoodi katastroofiks muuta, kuid vaevalt et tõde nüüd enam kuigivõrd midagi tähendas. Costis mõtles äravõetud paberitest ja üritas täpselt meelde tuletada, mis oli neis niisugust, mida saaks ekslikult reetmisplaanideks pidada. Arhiivide sekretär võib riigireetmist näha igas viimases kui sõnas. Üksainus vihje vandenõule ja Costist hakatakse piinama, mitte ei pooda hommikul üles. Ta teadis, et kui piinamine algab, siis pole tõel, mis juba algusest peale nii vähe tähendas, enam üldse mingit tähtsust.

Costis astus akna juurde ja vaatas välja varjudesse, mis tema vastas olevatele barakkidele langesid. Varsti kõlavad pärastlõunased pasunad ja vahimehed vahetuvad. Ta peaks praegu lossimüüridel olema. Selja tagant kuulis ta ukseava katva kardina rõngaste kõrinat. Ta pööras ümber, et vastu astuda meestele, kes tulevad teda lossi viima.

Seal polnudki vahimehi. Ukseavas seisis kuningas üksi. Kõigi Attolia maade valitseja, preestrite ja preestrinnade poolt võitud, rahva ametlik isa, parunite isa, kes olid üksteise järel talle oma kuulekusvande andnud, riigi vaieldamatu, vaidlustamatu ja absoluutne monarh. Suu juures olev paistes, värvi muutnud laik oli peaaegu sama tooni kui peen purpurne tikand tema krael.

«Sinu olukorras enamik inimestest põlvitaks,» lausus kuningas ja Costis, kes oli tardumuses jõllitanud, vajus hilinenult põlvili. Ta oleks pidanud kummardama, kuid ei suutnud pilku lahti kiskuda kuninga näolt. Ainult kuninga vastujõllitamine lõhkus tema kangestuse ja ta langetas viimaks pea.

Kuningas astus laua juurde ning Costis võis silmanurgast näha kannu tema käes, konksus sõrm sangast läbi, ja kaht sõrmede vahele pigistatud peekrit. Kuningas asetas need lauale, pannes kannu esimesena käest. Kiire käeliigutusega saatis ta ühe peekri keereldes õhku ja seadis teise hoolikalt lauale. Langema hakanud peekri õhust kinni püüdnud, asetas ta selle õrnalt tolle kaaslase kõrvale. Ta liigutas sundimatu kergusega, nagu oleks see raasuke žongleerimist tema teine loomus. Siiski oli see graatsiaks muudetud vajadus, sest kuningal oli ainult üks käsi.

 

Costis sulges häbi pärast silmad. Kõik päeva sündmused, mis olid olnud nii õudusunenäolised ja ebareaalsed, olid kohutav, kohutav tõde, mille märgi võis kuninga suu juures eksimatult ja pöördumatult ära tunda, Costise rusika kõik nukid selgelt nähtavad.

Eugenides ütles: «Vähem kui kaks kuud tagasi tõotasid sa oma elu hinnaga kaitsta mind ja minu trooni – kas pole?»

Costis oli kokku vajunud nagu kaltsunukk.

«Jah.»

«Kas see on mõni Attolia rituaal, mida ma ei tea? Kas ma oleksin pidanud ennast kaitsma?» Tal oli üks käsi; ta ei suudaks ennast kaitsta mehe vastu, kes on pikem ja raskem, terve mees.

«Ma palun teilt vabandust.»

Need olid härrasmehe sõnad. Praeguses olukorras kõlasid need veidralt isegi Costisele ning kuningas naeris lühidalt ja rõõmutult. «Ma ei andesta enam eraisikute rõõmuks, Costis. Minu andeksand on muutunud väga tõsiseks asjaks. Kuninglik andeksand võiks päästa sinu elu.»

Kuninglik andeksand oli võimatu. «Tahtsin lihtsalt öelda, et mul on kahju,» ütles Costis, võimetuna seletama seletamatut. «Ma pole kunagi, ma poleks kunagi. Ma… ma…»

«Ei ründa tavaliselt sante?»

Häbi pigistas Costise kõri kinni. Ta kuulis, et veini valatakse peekrisse.

«Pane madrats voodisse tagasi, istu maha ja joo veini.»

Kangelt liikudes tegi Costis nii, nagu talle öeldi. Selleks ajaks, kui ta peekri võttis ja kuninga juuresolekul ettevaatlikult istus, oli kuningas ennast pingile seadnud, nõjatudes selja taga olevale seinale, jalad välja sirutatud ja pahkluude kohalt risti. Costis pidi tahtmatult mõtlema, et ta näeb pigem välja nagu trükkali õpipoiss pärast kõrtsikaklust ja sugugi mitte nagu kuningas. Ta võttis oma peekrist sõõmu ja jõllitas seda üllatunult. Vein oli jahutatud. Magus ja selge, oli see nagu vedel päikesepaiste ja parem kui miski muu, mida Costis oli elu sees saanud.

Üle kuninga näo levis pikkamööda naeratus. «Kuninglik privileeg, see vein. Ole ettevaatlik, see pole lahjendatud. Kas oled täna söönud?»

«Ei, Teie Majesteet.»

Kuningas pööras pead ja hüüdis kardina suunas ning hetke pärast kostsid koridorist sammud ja kardin tõmmati kõrvale. Uksel seisis Laecdomon, üks Aristogitoni rühma mees. Aris oli Costise sõber. Küllap pole tal kuigi meeldiv oma rühmaga väljas valves seista.

Kuningas käskis söögisaalist toitu tuua. Laecdomon kummardas põlglikult ja läks ära.

«See on üks ustav teener, kelleta võiksin hakkama saada,» ütles kuningas vaikselt, Costise poole tagasi pöördudes. «Kahtlemata mõtleb ta, et toit on minu jaoks, ning toob kõva leivapätsi ja kinnise purgi oliive.»

Costis ei saanud kuningat tema arvamuse pärast süüdistada. Ka talle endale polnud see mees kunagi meeldinud. Laecdomon oli natuke pahur, natuke endassetõmbunud, ja Costisel oli olnud hea meel, et mees tema rühma ei kuulunud. Ka Arisele ei meeldinud ta eriti, kuid sagedamini kurtis ta ühe teise mehe, Legaruse üle, keda hüüdis Kohutavalt Ilusaks Legaruseks. Lisaks kenale näolapile oli Legarus ka maaomanike peres sündinud, Aristogiton aga mitte. Legarus ei tõuseks aga ealeski rühmaülemaks, ükskõik kui kõrgelseisvast perest ta ka poleks, ning see tekitas mõnikord Aristogitoni rühmas pingeid.

Kuningas katkestas Costise hajevil mõtted.

«Ütle mulle, Costis, miks inimesed visalt jätkavad mulle toidu pakkumist, mida ma süüa ei saa, ning siis näevad välja nagu solvatud süütused, kui ma ütlen, et ei saa ise leiba lõigata? Või purki avada? Või pehmet juustu määrdenoaga määrida, veel vähem võinoaga?»

Sest sa oled ennasttäis barbarist kitsekarjus, kes röövis Attolia kuninganna ja sundis teda sind oma abikaasaks võtma, ja sul pole mingit õigust kuningas olla, mõtles Costis. Valjusti ütles ta: «Ma ei tea, Teie Majesteet.»

Tema mõtteid ära arvates pidas Eugenides neid nähtavasti lõbustavaiks. Ta naeris. Costis varjas punastamist järgmise veinisõõmuga. Vein tundus suus külm ja lahustas natuke haiget meeleheiteklimpi tema kõhus.

«Kust sa pärit oled, Costis?»

«Ortiast, Teie Majesteet. Gede orust Pomea kohal.»

«Kui suur talu on?»

«Mitte suur, aga me oleme pidanud seda pikka aega.»

«Ormentiedese koda, kas pole?»

«Jah.»

«Sa oled noorem poeg?»

«Mu isa on.»

«Sa lootsid teenistuse eest maad saada?»

Costis ei suutnud rääkida. Ta noogutas.

«Costis.»

Costis tõstis pilgu.

«Kui see polnud ettekavatsetud reetmine, siis kuninganna ei võta farmi ära.»

Costis lõi käega, suutmata sõnadesse panna oma teadmist, et tõde tema kuriteost on vähem tähtis kui näilisus.

«Ma olen kuningas,» märkis Eugenides leebelt.

Costis noogutas ja jõi jälle. Kui Eugenides on Attolia monarh, miks nad siis mõlemad siin istuvad, kuninganna saabumist oodates? Kui kuningas Costise mõtte jälle ära arvaski, ei näidanud ta nüüd seda välja. Ta tõmbas jalad hooga tagasi ja tõusis püsti, et Costise peekrit täita. Costis vabises, juureldes, kas ta peaks laskma kuningal ennast teenindada. Peaks ta seisma jääma, kui tal kästi istuda, peaks ta ise endale kuninga veini valama? Enne, kui ta otsusele jõudis, mis oleks kõige parem, oli Eugenides kannu lauale tagasi pannud ja graatsiliselt jälle pingile vajunud.

«Räägi mulle farmist,» ütles kuningas.

Takerdudes ja ebakindlana selle jutuajamise suhtes, mis oli sama ebareaalne nagu ülejäänud osa päevast, leidis Costis väljapääsu hierarhia järgimises ja tegi, mida tal kästi. Ta rääkis oliivisaludest ja maisisaakidest, majast, mida ta jagas oma isa ja noorema õega. Sõnade vahel rüüpas ta natukesehaaval veini ja kuningas täitis jälle tema peekri. Teisel korral oli see vähem ehmatav. Farmile mõeldes hakkasid Costise sõnad kergemini tulema. Tema isa oli tülitsenud oma nõoga, kes oli perekonnapea, ja nad olid suurest majast ära kolinud, kui Costis oli veel väike.

«Su isa nõu ei kuulatud?»

Costis kehitas õlgu. «Ta ütles, et su nõu mitte kuulamisest on hullem vaid see, kui sul on õigus. Ta väitis, et üks meie tammidest ei pea tervet kevadet vastu. Kui see ei pidanudki, kolisime majast välja.»

«Pole just väga aus.»

Costis kehitas jälle õlgu. Talle oli see sobinud. Uus maja oli küll väike, mõeldud farmi ühe töödejuhataja jaoks, kuid see asus omaette. Costisel oli hea meel oma nõbudest eemale saada.

Kuningas noogutas mõistvalt. «Mina ei saanud ka oma nõbudega läbi. Nad hoidsid mind ükskord peadpidi vihmaveetünnis ega lasknud enne lahti, kui olin korranud mõningaid räpaseid solvanguid oma pere kohta. Mitte et ma seda kellelegi teisele peale sinu tunnistaksin.» Ta võttis lonksu veini. «Viimasel ajal hakkasime nõbudega küll paremini läbi saama. Küllap juhtub midagi samasugust ka teiega, kui vanemaks saate.»

Costis lõpetas veini oma peekris ja juurdles, mis sorti olevus peab küll olema, et andestada oma nõbudele niisugune asi. Ta kehitas õlgu. Kuningas rääkis nagu vana mees, kes lapsele nõu annab. Rahva ametlik isa, mõtles Costis, on noorem kui mina, aga Costis oli ka rühmaülema kohta väga noor. Igatahes oli Costise suhetel oma nõbudega väga vähe võimalust täiskasvanulikumaks saada, kui ta hommikuks surnud on. Kahtlemata tundis kuningas just sellepärast ennast nii turvaliselt oma häbiväärseid paljastusi tehes.

Kuningas täitis Costise peekri uuesti.

Uuesti istet võttes ütles ta: «Ära anna nii kähku alla, Costis. Räägi, miks sa mind lõid.»

Costis neelas suus olnud veini alla.

«Või peaksime lugu meelde tuletama? Sina ja su sõber astusite parajasti uksekäigust sisse, mida tehes sina kordasid kõiki solvanguid, mida olid kahtlemata kuulnud mu kallilt teenrilt Sejanuselt. Sain nii aru, et täna öösel oli ta koos oma vanade vahtkonnasõpradega väljas joomas käinud. Küllap jäi Aristogiton sellest lõbust ilma. Kas ta oli valves?»

«Ta on okloi. Tema perekonnal pole maad. Sejanus ei hakkaks koos temaga jooma.»

«Kuid sinu perekond on patronoi? Ning sina ja Aris olete sõbrad?»

«Jah.»

«Kui kahju, et võlvlaega koridor sinu sõnu nii hästi võimendas. Mõtlesin, et olin suuremeelne, kui teesklesin, et ei kuulnud midagi.»

«Jah, Teie Majesteet.»

«Rääkisin parajasti Teleusega, eks? Ta hõikas, et tuleksite meie juurde. Arvan, et püüdsime ebamugavustunnet varjata. Mäletad? Arutasime parajasti, kas peaksin koos vahtkonnaga treenima või mitte.»

«Jah, Teie Majesteet.»

«Ja sina…» ergutas kuningas.

«Lõin teid, Teie Majesteet,» ohkas Costis.

Ta oli kuninga ümber pööranud ja rusikaga tema jahmunud näkku virutanud, lüües ta tolmusele maapinnale, kus Eugenides veeres, ulgus ja kirus ning oma särgi peent valget kangast määris.

«Miks?»

«Ma ei tea.»

«Kuidas saab mitte teada, miks sa kedagi lööd?»

Costis raputas pead.

«See pidi olema miski, mida ma ütlesin. Mis see oli?»

«Ma ei tea.» Kuid ta teadis. Kuningas oli Teleusele kaastunnet avaldanud, sest tal on nii saamatud mehed, kes lasevad omaenda kuninganna ära röövida.

«Sa pead tunnistama, Costis, et ma näppasin ta otse teie nina alt.»

«Mitte selle pärast, mida te ütlesite. T-Teie Majesteedil oli muidugi täiesti õigus,» lausus Costis, teda vihates.

«Aga miks siis?» käis kuningas siiralt peale. «Ütle mulle, Costis, miks?»

Costis ei teadnud, miks ta ütles seda, mida järgmiseks ütles, kui mitte ehk sellepärast, et pidi niikuinii surema ega tahtnud seda teha valega huulil.

«Sest te ei näinud kuninga moodi välja,» ütles ta.

Kuningas jõllitas teda leebe hämmastusega.

Costis jätkas ja läks iga sõnaga aina vihasemaks. «Sejanus ütleb, et olete idioot, ja tal on õigus. Teil pole aimugi, mismoodi kuninga moodi isegi välja näha, veel vähem, mismoodi kuningas olla. Te ei kõnni nagu kuningas, ei seisa nagu kuningas, te istute troonil nagu… trükkali õpipoiss kõrtsis.»

«Nii et?»

«Nii et…»

«Sa pidasid mind üheks oma nõbudest?»

Costis laskis edasi. «Nii et kõik, mida Teleus ütles, oli õige. Te ei peaks saama koos vahtkonnaga treenida. Võite treenida koos õukonna ülejäänud kasutute aristokraatidega või kohale kutsuda eddislaste garnisoni, kellega soovi korral harjutada.»

«Lossis pole ühtegi Eddise sõdurit,» katkestas teda kuningas, et seda fakti rõhutada.

«Nad on poole tunni kaugusel Thegmise sadamas. Nad on riigis igal pool laiali nagu paised. Võite neile järele saata. Me oleme kuninganna vahtkond ja teie jätke meid rahule. Teleusel oli õigus. Te ei kuulu…»

Ise oma sõnadest šokeerituna, tõstis Costis käe, et peekrist veel üks lonks võtta, ja tardus selle sisse vahtides. See oli tühi. Ta keerutas peekrit sõrmede vahel ja püüdis mõelda. Kui mitu korda oli kuningas seda täitnud? Oled sa söönud? küsis kuningas, enne kui saatis toidu järele, mis polnud ikka veel kohale jõudnud ja millest ta oli teadnud, et see niipea kohale ei jõua. Kui mitu peekritäit lahjendamata veini ta oli joonud? Piisavalt, et liikmed muutuksid lõdvaks ja pea kergeks. Piisavalt, et keel valla päästa. Ta vaatas üles ja kohtas kuninga leebet küsivat pilku.

Kuningas ei ole idioot, öelgu Sejanus, mida tahes. Ta on salasepitsevvärdjas.

«Kes sul seda teha käskis?» küsis kuningas vaikselt.

«Mitte keegi,» kähvas Costis.

«Kas Teleus?» käis kuningas leebelt peale. «Ütle mulle, et see oli Teleus, ja ma lasen sulle andeks anda.»

«Ei!» karjatas Costis. Ta hüppas püsti, käed rusikas. Peeker tema käes pudenes rohkem tähelepanu saamata põrandale ja purunes. Ta tundis, kuidas viha ja veini kuumus näkku kerkib. Ukse ees olev kardin tõmmati kõrvale.

Kuninganna oli saabunud.

Costis ahmis õhku sama hingetuna, nagu oleks järsk hoop tal hinge kinni löönud. Ta polnud saabumise helisid kuulnud. Ta vaatas Eugenidest, kes toolil edasi istus. Kuningat polnud Costise tekitatud kära häirinud. Ta pidi olema kuulnud samme koridoris. Ta oli kõnelenud vaikselt, nii et lähenejad teda ei kuulnud. Kuid kindlasti kuulsid nad Costist. Nad olid kuulnud teda kuninga peale karjumas. Veinipeekreid lõhkumas. Nüüd võisid nad näha teda ähvardavalt kuninga kohal seismas.

Costis tõmbas värinal hinge. Ta tahtis kuninga maha lüüa. Ta tahtis karjuda. Ta langes kuninganna ette põlvili ja langetas pea peaaegu põrandale, kattes näo kätega, mis olid ikka alles rusikas, tõmmates need raevu ja kibeda, kibeda viha tihketeks sõlmedeks.

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?
Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте нужные книги в корзину. Сделать это можно на странице каждой книги, либо в общем списке:

  1. Нажмите на многоточие
    рядом с книгой
  2. Выберите пункт
    «Добавить в корзину»