Täiesti tavaline perekond Текст

0
Отзывы
Читать фрагмент
Читайте только на ЛитРес!
Как читать книгу после покупки
  • Чтение только в Литрес «Читай!»
Шрифт:Меньше АаБольше Аа


Originaal:

Mattias Edvardsson En helt vanlig familj Forum Toimetanud Saima Noor Kaane kujundanud Piia Stranberg Copyright © Mattias Edvardsson 2018 Published by agreement with Ahlander Agency Autoriõigus tõlkele: Kadri Okas ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-84-8 ISBN 978-9949-658-85-5 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükitud Euroopa Liidus

PROLOOG

Nurka surutuna reageerin ma igale silmanurgast hoomatud liikumisele. Väiksemgi heli paneb mu võpatama. Sekundid on aeglustunud ja seisavad nüüd peaaegu paigal. Nii palju kui tean, võin olla istunud siin viis minutit. Või tund aega.

Lundi esimese astme kohus asub keset linna, otse politseihoone vastas, kiviviske kaugusel jaamast. Kõik Lundi elanikud kõnnivad kohtuhoonest pidevalt mööda, kuid enamik neist elab terve oma elu ära ilma kohtu ruumidesse jalgagi tõstmata. Veel hiljuti kehtis see ka minu kohta.

Nüüd istun kohtusaali nr 2 taga diivanil ja minu ees oleval monitoril antakse teada, et saalis käib mõrvaga seotud põhiistung.

Mu naine on seal sees, teisel pool ust. Nii lähedal ja siiski nii kaugel. Enne kohtusse sisenemist ja turvakontrolli läbimist jäime trepil seisma ja hoidsime teineteise ümbert kinni. Mu naine pigistas mu käsi nii kõvasti, et need värisesid, ja ütles, et enam ei sõltu asi meist, nüüd on otsustamine teiste kätes. Me teame mõlemad, et see pole päris tõsi.

Kui kõlarisüsteem hakkab krabisema, tabab mind äkiline iiveldus. Kuulen oma nime. Nüüd on minu kord. Ma vangun diivanilt püsti tõustes ja turvatöötaja avab mulle ukse. Ta noogutab, ilma et ta nägu väljendaks vähimatki mõtet või tunnet. Selle jaoks pole siin ruumi.

Kohtusaal nr 2 on suurem, kui olin oodanud. Mu naine istub saalisviibijate vahele pitsitatult. Ta tundub väsinu ja kurnatuna. Põskedel on pisarate jäljed.

Järgmisel hetkel silman oma tütart.

Ta on kahvatu ja kõhnem, kui mäletan, juuksed ripuvad sassis salkudena ja ta vaatab mind kurnatud pilgul. Kogu mu energia kulub sellele, et takistada ennast tema juurde jooksmast, käsi ta ümber löömast ja talle sosistamast, et issi on siin ja et ma ei kavatse temast lahti lasta enne, kui see kõik siin läbi on.

Kohtunik tervitab mind ja mul jääb temast kohe hea mulje. Ta näeb reibas välja, kuid samas on temas teatavat tundlikkust. Ta tundub nii tähelepanelik kui ka autoritaarne. Ma ei usu, et kohtukaasistujad tema otsusele vastu vaidlevad. Pealegi tean, et ta on samuti isa.

Kuna olen süüdistatavaga nii lähedases sugulussuhtes, ei tohi ma anda tunnistaja vannet. Ma tean, et kohus peab käsitlema minu tunnistusi selles valguses, et antud kohtuasjas on süüdistatav minu tütar. Aga tean ka seda, et minu isiku ja eriti mu ameti tõttu vaatleb kohus minu ütlusi usaldusväärsetena.

Kohtunik annab sõna advokaadile. Hingan sügavalt sisse. See, mida ma nüüd ütlen, mõjutab nii paljusid elusid palju aastaid. See, mida ma nüüd lausun, võib määrata kõik.

Ma pole ikka veel otsustanud, mida öelda.

ISA

Kurja püünis on huulte üleastumises, aga õige pääseb hädast. Oma suu viljast saab igaüks küllalt head, ja inimese kätetöö tuleb tagasi temale enesele.

Õpetussõnad 12: 13‒14

1

Me olime täiesti tavaline perekond. Meil olid huvitavad hästi tasustatud töökohad, suur sõprusringkond ja me veetsime aktiivselt vaba aega ‒ nii sportlikult kui ka kultuurselt. Reedeti sõime koju kaasa ostetud toitu ja vaatasime talendisaadet „Idol“[1.] ning kustusime diivanil ära enne, kui hääletamistulemus teatavaks tehti. Laupäeviti lõunatasime linnas või mõnes ostukeskuses. Me vaatasime käsipalli või käisime kinos, kohtusime heade sõpradega pudeli veini taga. Õhtuti jäime tihedalt üksteise kõrval magama. Pühapäevad veetsime metsas või muuseumis, pidasime pikki telefonivestlusi oma vanematega või tõmbasime igaüks oma raamatuga diivanile kerra. Tihti vedasime pühapäevale joone alla, istudes voodis paberite, mappide ja arvutitega, et valmistuda algavaks töönädalaks. Esmaspäeva õhtuti käis mu naine joogas ja neljapäeviti mängisime saalihokit. Meil oli eluasemelaen, mida me kohusetundlikult lühendasime, me sorteerisime oma prügi, näitasime alati suunatuld, pidasime piirkiirusest kinni ja viisime raamatukogust laenutatud teosed alati õigeks ajaks tagasi.

Sel aastal oli meil puhkus juuli algusest augusti keskpaigani. Pärast mitut kena suve Itaalias olime viimastel aastatel jätnud oma välisreisid talvisele ajale, et pühendada suved kodumaal puhkamisele ja väikestele väljasõitudele rannikule, külastamaks sugulasi ja sõpru. Seekord üürisime Orusti saarel ka ühe suvila.

Stella töötas sama hästi kui terve suve H&M-is. Ta kogus raha reisiks Aasiasse. Ma loodan endiselt, et ta saab minna.

Võib öelda, et me Ulrikaga avastasime teineteise sel suvel uuesti. Loomulikult kõlab see klišeelikult, lausa tobedalt, arvatakse, et pole võimalik armuda oma naisesse uuesti pärast kahtekümmet aastat abielu. Nagu lastele pühendatud aastad oleksid olnud ainult sulud meie armastusloos. Nagu oleksime oodanud just seda. Nii vähemalt tundub.

Lapsed on täiskohaga töö. Kõigepealt on nad beebid ja siis oodatakse, et nad muutuksid iseseisvaks, muretsetakse, et neil läheb midagi kurku või et nad kukuvad ninali, siis tuleb eelkooliiga ja siis muretsetakse, et nad pole ligiduses, et nad kukuvad kiigelt maha või ei läbi järgmist perearstikontrolli. Siis algab kool ja vanemad muretsevad, et lapsed jäävad teistest maha või ilma sõpradeta, siis on kodutööd ja ratsutamine, käsipall ja pidžaamapeod. Põhikooli lõpus on veel rohkem sõpru, pidusid ja konflikte, vestlusi tugiisikutega ja takso mängimist. Siis tuntakse muret alkoholi ja narkootikumide pärast, et laps satub valesse seltskonda ja teismeiga möödub nagu seebiooper kiirusega sada üheksakümmend kilomeetrit tunnis. Ja siis on laps äkki täiskasvanud ning arvatakse, et nüüd tuleb muretsemine lõpetada.

Sel suvel õnnestus meil vähemalt elada mitu pikka hetke ilma Stella pärast muretsemata. Meie pere pole vist kunagi olnud nii harmooniline. Ja siis muutus kõik.

Ühel suvelõpu reedel sai Stella üheksateist ja ma olin meie lemmikrestoranis laua kinni pannud. Itaalia ja Itaalia köök on meile alati südamelähedane olnud ja Västeri linnaosas on üks väike kohalik restoran, kus on täiesti jumalik pasta ja pitsa. Ootasin rahulikku ja mõnusat õhtut perega.

Una tavola per tre,“ ütlesin hirvesilmade ja ninapärliga ettekandjale. „Adam Sandell. Meil on laud kella kaheksaks.“

Ta vaatas murelikult ringi.

„Üks hetk,“ ütles ta ja kadus täis saali.

Ulrika ja Stella pöörasid minu poole, kui ettekandja seletas midagi oma kolleegidele, vehkis kätega ja tegi nägusid.

Tuli välja, et see, kes mu broneeringu vastu oli võtnud, kirjutas selle kogemata neljapäeva peale.

„Me arvasime, et te pidite eile tulema,“ ütles ettekandja ja sügas ennast pliiatsiga kaela tagant. „Aga küll me selle korda ajame. Andke meile viis minutit aega.“

Üks teine laudkond pidi püsti tõusma, kui personal tõi saali ühe laua juurde. Ulrika, Stella ja mina seisime keset kitsast restorani ja püüdsime teha nägu, et me ei näe igalt poolt meile suunatud pahaseid pilke. Ma oleksin peaaegu tahtnud midagi öelda, selgitada, et mitte meie, vaid personal on teinud vea.

Kui meie laud lõpuks kaetud oli, vajusin kiiresti oma menüü taha.

„Vabandust, vabandust,“ ütles üks halli habemega mees, kes oli arvatavasti restoranipidaja. „Loomulikult me heastame selle. Lubage mul teile magustoit välja teha.“

„Pole midagi,“ kinnitasin ma. „Oleme ju kõik inimesed.“

Ettekandja kritseldas meie joogitellimused üles.

„Klaas punast veini?“ ütles Stella.

Ta vaatas küsivalt mind ja ma pöördusin Ulrika poole.

„Täna on eriline päev,“ ütles mu naine.

Siis noogutasin ma ettekandjale.

„Klaas punast veini sünnipäevalapsele.“

Pärast sööki ulatas Ulrika Stellale Josef Franki motiiviga ümbriku.

„Kaart?“

Ma naeratasin kavalalt meie idee peale.

Läksime koos Stellaga restoranist välja nurga taha. Olin pärastlõunal tema kingituse sinna viinud.

„Aga isa, ma ju ütlesin ... See on liiga kallis!“

Ta pani käed põskedele ja ajas suu ammuli.

See oli roosa Vespa Piaggio. Me olime sellist internetist nädal varem vaadanud ja muidugi oli see kallis, aga lõpuks õnnestus mul Ulrika pehmeks rääkida.

Stella raputas pead ja ohkas.

„Miks sa mind ei kuula, isa?“

Tõstsin käe üles ja naeratasin.

„Tänust piisab.“

Ma teadsin, et kõige rohkem oleks Stella raha tahtnud, aga raha kinkimine tundus nii igav. Vespaga oleks ta saanud kiiresti ja hõlpsalt linna, tööle või sõprade juurde. Itaalias sõidavad kõik teismelised Vespaga.

Stella kallistas ja tänas meid mitu korda, enne kui tagasi restorani läksime, aga millegipärast tundsin ma pettumust.

Ettekandja tõi lauda meie kompensatsioonitiramisu ja me kõik nentisime, et ei suuda enam raasukestki süüa. Ja siis sõime me ikkagi kõik oma magustoidu ära.

Jõin kohvi juurde limoncello’t.

„Ma pean nüüd minema,“ ütles Stella ja hakkas nihelema.

„Mitte ometi juba?“

Ma vaatasin kella. Pool kümme.

Stella surus huuled kokku ja jätkas toolil nihelemist.

 

„Natukene veel,“ ütles ta. „Umbes kümme minutit.“

„Täna on sinu sünnipäev,“ ütlesin ma. „Te ei tee ju poodi nagunii homme lahti enne, kui alles kell kümme?“

Stella ohkas.

„Ma ei lähe homme tööle.“

Ei lähegi? Ta töötas igal laupäeval. Nii ta jala H&M-i ukse vahele saigi. Laupäevased tööd, mis läksid üle suvetööks ja ületundideks.

„Mul pea valutas kogu pärastlõuna,“ ütles ta puiklevalt. „Migreen.“

„Nii et sa ütlesid, et oled haige?“

Stella noogutas. See polnud tegelikult mingi probleem, andis ta mulle mõista. Üks teine tüdruk tuli hea meelega tema asemele.

„Nii me küll sind kasvatanud pole,“ laususin, kui Stella püsti tõusis ja toolileenilt oma jaki võttis.

„Adam,“ ütles Ulrika.

„Aga miks sul nii kiire on?“

Stella kehitas õlgu.

„Mul on Aminaga kohtumine kokku lepitud.“

Ma noogutasin ja neelasin oma rahulolematuse alla. Nii nende üheksateistaastastega ilmselt on.

Stella kallistas Ulrikalt pikalt ja südamlikult. Ise jõudsin ma vaevu pooleldi püsti tõusta, kui ta võttis mu ümbert kinni, nii et meie embus oli kohmakas ja kange.

„Aga Vespa?“ küsisin ma.

Stella vaatas Ulrikat.

„Küll me selle koju saame,“ lubas mu naine.

Kui Stella oli uksest väljunud, pühkis Ulrika salvrätiga aeglaselt oma suud ja naeratas mulle.

„Üheksateist,“ ütles ta. „Mõtle, kuidas aeg lendab.“

Olime Ulrikaga sel õhtul koju jõudes mõlemad täiesti omadega läbi. Istusime kumbki oma diivaninurgas ja lugesime, Cohen taustal laulmas.

„Minu arust oleks ta võinud siiski rohkem tänulikkust üles näidata,“ ütlesin ma. „Eriti pärast seda autointsidenti.“

Autointsident, sellest oli juba mõiste saanud.

Ulrika mõmises ükskõikselt raamatult pilku tõstmata. Väljas ulus tuul, nii et seinad naksusid. See oli suvi, mis seal ohkas ja õhku ahmis, august oli kurnatud, aga mul polnud sellest midagi. Sügis oli mind alati kõnetanud, uue alguse tunne, nagu sissejuhatus armumisele.

Kui ma raamatu veidi hiljem käest panin, oli Ulrika juba magama jäänud. Tõstsin ettevaatlikult ta pea üles ja lükkasin padja talle toeks. Ta liigutas ennast rahutult ja korra mõtlesin teda üles äratada, aga siis jätkasin lugemist. Ei läinud kaua, kui tähed raamatus muutusid uduseks ja mu mõtted suundusid rändama. Jäin magama, rinnas suur klomp selle lõhe tõttu, mis minu ja Stella vahele oli tekkinud, nende vahele, kes me kord olime ja kelleks nüüd olime saanud, piltide, mis mul meist olid ja milline oli olukord praegu.

Kui ma ärkasin, seisis Stella keset tuba. Ta tammus jalalt jalale, kuu pehme valgus langes aknast ta pea ja õlgade peale.

Ka Ulrika oli ärganud ning hõõrus silmi. Peagi oli tuba näis nuuksatusi ja hingeldamist.

Ma tõusin istuli.

„Mis juhtus?“

Stella raputas pead, suured märjad pisarad veeresid ta põski mööda alla. Ulrika panid oma käed tema ümber ja kui mu silmad olid tasapisi pimedusega harjunud, nägin ma, et Stella värises.

„Pole midagi.“

Siis läks ta oma emaga toast välja ja mina jäin istuma, rinnus vastik tühjusetunne.

1 Saate „Eesti otsib superstaari“ Rootsi vaste. [ ↵ ]

2

Me olime täiesti tavaline perekond ja siis muutus kõik.

Elu ülesehitamine võtab kaua aega, selle hävitamine kestab aga ainult hetke. Läheb aastaid, aastakümneid, võib-olla terve elu, et saada selleks, kes sa tegelikult oled. Teed on pea alati käänulised, ma arvan, et sellel on oma mõte, et elu on ehitatud katse-eksitusmeetodile. Me kujuneme ja sünnime oma katsetuste kaudu.

Sel suvel meie peret tabanu mõtet on mul raskem mõista. Ma tean, et kõigest ei olegi võimalik aru saada, ka sellel on mingi kõrgem eesmärk, aga viimaste nädalate sündmustes ma veel mingit mõtet ei näe. Ma ei suuda seda seletada, ei endale ega kellelegi teisele.

Võib-olla on see kõigi inimestega nii, aga ma kujutan ette, et mina kui preester pean tihemini oma maailmavaadet kaitsma. Üldiselt pole inimeste jaoks mingi probleem minu maailmavaadet küsitavaks pidada. Nad tahavad teada, kas ma tõesti usun Aadama ja Eeva loomislugu, seda, et Jeesus kõndis vee peal ja äratas surnuid ellu.

Oma kristliku elu alguses ei olnud harvad juhud, kui asusin ennast kaitsma ja vaidlesin kahtleja maailmapildi üle. Vahel juhtus, et väitsin teaduse olevat lihtsalt ühe religiooni paljude teiste seas. Ja loomulikult tärkas minus palju kahtlusi, aeg-ajalt lõi mu veendumus kõikuma. Praegusel ajal olen ma oma usus kindlam. Olen võtnud vastu Jumala õnnistuse ja lasknud tema palel minu peale paista. Jumal on armastus. Jumal on igatsus ja lootus. Jumal on minu varjupaik ja trööst.

Mul on kombeks öelda, et ma olen usklik, mitte teadja. Kui inimene usub, et ta teab, peab ta kõrvad pead ligi tõmbama. Ma suhtun ellu kui pidevasse õppimisse.

Sarnaselt enamusega pean ka mina ennast heaks inimeseks. Loomulikult kõlab see jultunult, et mitte öelda ülbelt või üleolevalt.

Aga ma ei mõtle seda nii. Olen arvukate puudustega inimene, kes on teinud lõputult vigu ja eksimusi. Sellest olen ma äärmiselt teadlik ja valmis seda esimesena tunnistama. Tahan öelda seda, et olen alati tegutsenud heade kavatsustega, armastusest ja hoolivusest. Olen alati tahtnud teha õigesti.

Stella üheksateistkümnendale sünnipäevale järgnenud nädal ei erinenud nimetamisväärselt teistest. Laupäeval läksime Ulrikaga rattaga heade sõprade juurde, kes elavad Gunnesbo linnaosas. Kasutasin juhust ja esitasin ettevaatliku küsimuse öösel toimunu kohta, aga Ulrika kinnitas, et Stellaga on kõik hästi, lihtsalt mingi poisiga oli probleem olnud, selline asi, mis üheksateistaastasi kogu aeg tabab. Mul ei tarvitsenud muretseda.

Pühapäeval rääkisin telefonis oma vanematega. Kui Stella tuli jutuks, ütlesin, et ta on viimasel ajal harva kodus, mispeale ema tuletas mulle meelde, milline ma ise teismelisena olin olnud. Nii lihtne on perspektiivi kaotada.

Esmaspäeva ennelõunal oli mul üks matus ja pärastlõunal ristimine. Mul on kummaline töö, kus surm ja elu eeskojas kätlevad. Õhtul läks Ulrika joogasse ja Stella lukustas end oma tuppa.

Kolmapäeval viisin kogudusehoones läbi ühe vanema paari kauni laulatuse, nad olid õppinud teineteist tundma seoses leinaga oma endiste elukaaslaste üle. See hetk puudutas otse mu südant.

Neljapäeval nikastasin kergelt oma jalga. Mu vana käsipallikaaslane Anders, kes on nüüd tuletõrjuja ja nelja poisi isa, astus mulle lähirüseluses kogemata jala peale. Mul õnnestus kõigest hoolimata manööver lõpuni viia.

Reede hommikul rattaga tööle sõites olin väsinud. Pärast lõunat matsin ühe mehe, kes ei jõudnud elada kauem kui nelikümmend kaks aastat. Otse loomulikult oli tal vähk. Ma ei harju kunagi ära, et minust nooremad inimesed võivad surra. Ta tütar oli kirjutanud hüvastijätuluuletuse, kuid ei suutnud seda nutu tõttu ette kanda. Mul oli võimatu mitte mõelda Stella peale.

*

Reede õhtul tundsin ennast pärast pikka nädalat ebaharilikult tujutuna. Seisin akna ääres ja vaatasin, kuidas augustilõpp horisondi taha vajub. Sügise tõsidus oli jala ukse vahele saanud. Viimane grillisuits kadus looklevate märguandeviirgudena üle majakatuste ja õuemööblilt korjati padjad.

Lõpuks ometi sain preestrikrae kaelast. Tõmbasin käega üle higise kukla. Kui ma ettepoole nõjatusin, läksin kogemata vastu perekonnafotole, mis põrandale kukkus.

Risti üle klaasi tekkis mõra, aga ma panin pildi siiski tagasi. Vähemalt kümne aasta vanusel fotol on mul tervisest pakatav nahatoon ja mu pilgus on mängulisust. Ma mäletan, et me naersime just enne, kui fotograaf nupule vajutas. Ulrika naerab suu lahti ja meie ees seisab Stella, põsed punased, juuksed punupatsides ja Miki Hiir pluusi peal. Jäin veidiks ajaks akna juurde seisma ja fotot vaatama, mälestused kogunesid tropina kurku.

Pärast duši all käimist tegin sealiha ja chorizo-vorstiga pajarooga. Ulrika oli ostnud uued kõrvarõngad, väikesed hõbesuled, ja me jõime toidu kõrvale pudeli Lõuna-Aafrika veini, et siis lõpetada õhtu soolapulkade ja ühe „Trivial Pursuit“ partiiga diivanil.

„Kas sa tead, kus Stella on?“ küsisin ma magamistoas lahti riietudes. Ulrika oli juba teki alla pugenud.

„Ta pidi Aminaga kokku saama. Pole kindel, kas ta tuleb koju.“

See viimane libises ta suust välja nagu mingi tühiasi, kuigi Ulrika teab täpselt, kuidas ma suhtun sellesse, et meie tütar tuleb võib-olla ööseks koju.

Vaatasin kella, see oli veerand kaksteist.

„Ta tuleb siis, kui tuleb,“ ütles Ulrika.

Ma vahtisin teda. Mõnikord tundub mulle, et ta ütleb asju ainult selleks, et mind provotseerida.

„Ma saadan talle sõnumi,“ vastasin ma.

Ja siis kirjutasin Stellale ja küsisin, kas ta kavatseb kodus ööbida. Loomulikult ei saanud ma mingit vastust.

Heitsin raske ohkega voodisse. Ulrika rullis ennast kohe minu poolele ja libistas käe mu puusale. Vahtisin lakke, kui ta mu kaela suudles.

Ma tean, et ei tohiks muretseda. Noorena polnud ma kunagi neurootilist tüüpi. Murelikkus hiilis mulle ligi pärast lapse saamist ja tundub, et see on iga aastaga ainult võimendunud.

Üheksateistaastase tütrega on kaks valikut: kas olla pidevalt närvis või siis tõrjuda eemale kõik võimalikud riskid, millega talle tundub meeldivat ennast ümbritseda. Asi on puhtas enesealalhoiuinstinktis.

Peagi magas Ulrika mu käsivarrel. Tema soe hingeõhk puutus pehmete lainetena mu põske. Aeg-ajalt ta võpatas, need olid kiired tõmblused, aga peagi haaras uni ta jälle endasse.

Ma proovisin tõesti magada, aga mu pea olid vallutanud mõtted. Väsimus oli lülitunud ümber maanilise ajutegevuse seisundiks. Mõtlesin kõikidele unistustele, mis mul on aastate jooksul olnud, paljud neist on muutunud, teised loodan veel täide viia. Ja siis mõtlesin ma Stella unistuste peale ja pidin teatud valuga nentima, et ma ei teadnud, mida mu tütar elult soovib. Ta väidab kangekaelselt, et ei tea seda isegi. Ei mingeid plaane ega nägemust. Nii erinev minust. Kui mina lõpetasin gümnaasiumi, oli mul väga selge pilt, milliseks mu elu kujuneb.

Ma tean, et ei saa Stellat mõjutada. Ta on üheksateist ja teeb oma valikud ise. Ulrika ütles kunagi, et armastus on lahti lasta ja võimaldada armastatutel lennata, aga tihti tundub, et Stella ikka veel istub ja rapsib tiibadega, kuid õhku ei tõuse. Ma olin midagi muud ette kujutanud.

Väsimusest hoolimata ei suutnud ma uinuda. Rullisin ennast voodiservale ja vaatasin mobiili. Stellalt oli tulnud vastus.

Nüüd teel koju.

Kell oli viie pärast kaks, kui võti krabises lukuaugus. Ulrika oli kolinud kaugele oma voodipoolele ja ennast minust eemale pööranud. Alumisel korrusel tatsas Stella ringi, vesi solises vannitoas, kiired sammud pesuruumi ja jälle veesolin. See tundus kestvat terve igaviku.

Lõpuks nagisesid tema sammud trepil. Ulrika võpatas. Ma kummardusin ettepoole ja vaatasin teda, aga ta paistis endiselt magavat.

Minus valitsesid kahetised tunded. Ühest küljest ärritus, et Stella lasi mul piinelda, teisalt kergendus, et ta lõpuks koju tuli.

Ma tõusin voodist üles ja avasin magamistoa ukse just samal hetkel, kui Stella läks minust mööda ainult aluspesus, juuksed kaelal nagu märg oksakimp. Tema selgroog oli poolpimedas helendav kriips, kui ta oma toa ukse avas.

„Stella?“ ütlesin küsivalt.

Mulle sõnagi vastamata lipsas ta kiiresti uksepraost sisse ja pani ukse lukku.

„Head ööd,“ kuulsin ma teiselt poolt ust.

„Maga hästi,“ sosistasin ma.

Mu tüdruk oli kodus.

Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте нужные книги в корзину. Сделать это можно на странице каждой книги, либо в общем списке:

  1. Нажмите на многоточие
    рядом с книгой
  2. Выберите пункт
    «Добавить в корзину»