Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused Текст

Читать фрагмент
Читайте только на ЛитРес!
Как читать книгу после покупки
  • Чтение только в Литрес «Читай!»
Шрифт:Меньше АаБольше Аа

EESSÕNA

Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõestisündinud; mõned neist on mu endaga juhtunud, teised poistega, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on elust võetud, Tom Sawyer samuti, kuid ta ei ole loodud ühe inimese põhjal: ta on kombinatsioon kolmest poisist, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili.

Ebausk, mida olen siin puudutanud, oli Läänes laste ja orjade hulgas üldlevinud selle loo toimumise ajal, see tähendab umbes kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi.

Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poistele ja tüdrukutele meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu kavatsus oli tuletada täiskasvanutele meelde, missugused nad kord ise olid, mida nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja millistest kummalistest ettevõtmistest nad mõnikord osa võtsid.

Hartford, 1876

Autor

TOM SAWYERI SEIKLUSED

1. PEATÜKK

“Tom!”

Ei mingit vastust.

“Tom!”

Mitte mingit vastust.

“Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!”

Vana daam tõmbas prillid ninale ja vaatas üle nende toas ringi; siis lükkas ta prillid üles ja vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid stiili, mitte vajaduse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi kahe ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: “Noh, kui ma su kätte saan, ma…”

Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust – ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi.

“Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!”

Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis:

“Tom, uu!”

Tema selja taga kostus kerget kahinat ja ta pöördus just õigel hetkel, et ühel poisijõmpsikal kuuest kinni haarata ning tema põgenemist takistada. “Nojah! Et mul see sahver varem meelde ei tulnud! Mis sa seal tegid?”

“Ei midagi.”

“Ei midagi! Vaata oma käsi ja vaata oma suud. Millega sa need kokku määrisid?”

“Ma ei tea, tädi.”

“Aga mina tean. See on moos, vaat mis see on. Kümme korda olen ma sulle öelnud, et kui sa moosi rahule ei jäta, saad naha peale. Anna vits siia!”

Vits juba tõusis. Olukord oli meeleheitlik.



“Oh! Vaata selja taha, tädi!”

Vana daam pöördus kähku, kahmas seelikusaba pihku, et seda hädaohust päästa, ja samal hetkel andis poiss jalgadele valu, ronis üle kõrge plangu ning kadus selle taha. Tädi Polly seisis hetke hämmastunult ja hakkas siis tasa naerma.

“Pagana poiss! Kas ma ka iial midagi ei õpi? Kas ei ole ta mulle küllalt niisuguseid vempe mänginud, et peaksin teda juba läbi nägema! Kuid vanad narrid on kõige suuremad narrid. Öeldakse ju, et vana koer ei õpi enam uusi trikke. Aga, heldeke, tal on need ju iga päev uued, ja kuidas sa tead, mis tulemas on? Ta nagu teab, kui kaua ta mind piinata võib, enne kui mul kops üle maksa läheb, ja ta teab ka, et kui ta mu käest hetkeks pääseb või mind naerma suudab ajada, siis on kõik jälle hästi ja ma ei tee talle midagi. Ma ei täida oma kohust selle poisi vastu, jumalatõsi, taevas teab seda. Hoia vitsa ja riku last, nagu tarkuseraamat ütleb. Teen pattu ja kogun kannatusi meile mõlemale, tean seda. Poiss on riukaid täis, aga, armas taevas, ta on ju mu oma õndsa õe laps, vaene poisu, ja mul ei ole kuidagi südant teda lüüa. Iga kord, kui ta karistamata jätan, vaevab mind südametunnistus; ja iga kord, kui teda löön, on mu vana süda peaaegu lõhkemas. Jajah, naisest sündinud inimese elu on lühike ja täis muret, nagu pühakiri ütleb, ja ma usun, et see nii on. Ta teeb täna pärast lõunat poppi, ja karistuseks selle eest olen ma lihtsalt kohustatud teda homme tööle sundima. On küll väga karm teda laupäeval, kus kõik poisid on vabad, tööle panna, aga ta vihkab tööd rohkem kui midagi muud ja ma pean ometi veidigi oma kohust täitma, muidu saadan lapse hukatusse.”

Tom tegi tõesti poppi ja tal oli väga lõbus. Ta jõudis tagasi koju just parajaks ajaks, et aidata neegripoisil Jimil järgmiseks päevaks puid saagida ja enne õhtusööki halud peeneks lõhkuda – vähemalt oli ta õigel ajal kohal, et Jimile oma seiklusi jutustada, kuna Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend) Sid oli oma tööga (pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi. Sel ajal kui Tom õhtust sõi, igal võimalikul juhul suhkrut näpates, esitas tädi Polly talle salakavalaid ja väga sügavmõttelisi küsimusi, sest ta tahtis teda paljastavatele avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada.

“Tom, koolis oli kaunis palav, kas polnud?”

“Mnjah.”

“Väga palav, eks?”

“Mnjah.”

“Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?”

Tomi läbistas väike kartus, mingi ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis lausus ta:

“Ei, hm – noh, mitte just väga.”

Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas: “Aga praegu sul polegi väga palav.”

Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk on kuiv, ilma et keegi arugi oleks saanud, et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub. Niisiis ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu.

“Mõned meist pumpasid endale vett pähe – minu pea on veel praegugi märg. Katsu!”

Tädi Polly tundis tuska, et ta oli selle kaudse tõendi kahe silma vahele jätnud ja polnud seda kavalust kasutanud. Siis tuli tal uus mõte:

“Tom, ega sul polnud vaja pumba all särgi kraed lahti rebida, mille ma kinni õmblesin? Tee kuuenööbid lahti!”

Tomi näolt kadus murepilv. Ta avas kuue. Särgikrae oli korralikult kinni õmmeldud.

“Tont võtaks! Noh, olgu peale. Ma olin kindel, et sa tegid poppi ja käisid suplemas. Kuid ma andestan sulle, Tom, usun, et sa oled selline kass, kes on kord juba oma käpad kõrvetanud, nagu öeldakse. Oled parem, kui sa välja näed – seekord.”

Tädi Polly oli pooleldi kurb, et tema teravmeelsus polnud märki tabanud, ja pooleldi rõõmus, et Tom oli ometi kord kogematagi kuulekalt käitunud.

Kuid Sidney ütles: “Noh, minu arvates õmblesid sa tema krae valge niidiga kinni, see seal on aga must.”

“Muidugi õmblesin valge niidiga! Tom!”

Kuid Tom ei hakanud järge ootama. Uksest välja lipates ütles ta:

“Siddy, selle eest sa alles saad!”

Kindlas kohas uuris Tom kahte suurt nõela, mis olid tema kuuerevääri pistetud ja mille ümber oli niiti keritud, ühele valget, teisele musta. Ta mõtles: “Tädi poleks seda kunagi märganud, kui Sid poleks öelnud. Pagan võtaks, vahel õmbleb ta valgega, vahel mustaga. Ta võiks tõesti ühe või teise juurde jääda, nii ei suuda seda keegi meeles pidada. Aga Sid saab selle eest nahatäie, see on kindel!”

Tom ei olnud linnakeses eeskujulik poiss. Kuid ta tundis eeskujulikku poissi väga hästi ja vihkas teda.

Juba paari minutiga või isegi varem oli ta kõik oma mured unustanud. Mitte sellepärast, et tema mured oleksid talle karvavõrdki kergemad või vähem kibedad tundunud kui mehe mured mehele, vaid sellepärast, et uus võimas huvi surus nad seks korraks tagaplaanile ja tõrjus nad tema mõtteist välja – samuti nagu täiskasvanu unustab oma õnnetused uute ettevõtmiste ärevuses. See uus huvi oli uudne kõrgelthinnatud vilistamiskunst, mille ta oli äsja õppinud ühelt neegrilt ja mida ta nüüd segamatult soovis harjutada. See meenutas linnu vidistamist, sulakõlalist lõõritamist, kusjuures keeleotsaga tuli kiiresti suulage puudutada. Lugeja arvatavasti mäletab, kuidas seda tehakse, kui ta on kunagi poisike olnud. Usinus ja hool kandsid varsti vilja, ja Tom sammus mööda tänavat, suu täis helisid ja süda tulvil tänutunnet. Ta tundis end nagu täheteadlane, kes on uue planeedi avastanud. Mis puutub aga tõsisesse, sügavasse, puhtasse rõõmu, siis oli see poisil kahtlemata suurem kui täheteadlasel.

Suveõhtud on pikad. Polnud veel pime. Korraga katkestas Tom vilistamise. Tema ees oli võõras poiss, veidi suurem kui tema. Iga uustulnuk, ükskõik millises vanuses või kummast soost, oli vaeses St. Petersburgi linnakeses tähelepanuväärne haruldus. See poiss oli hästi riietatud – liiga hästi argipäeva kohta. See oli lihtsalt hämmastav. Tema müts oli tore, sinine kinninööbitud kuub uus ja puhas, samuti püksid. Tal olid kingad jalas, ja ometi oli alles reede. Ta kandis isegi heledast laiast paelast kaelasidet. Üldse oli tal linlase välimus, mis ärritas Tomi. Mida rohkem Tom seda hiilgavat imet vahtis, seda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult küljetsi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu. Viimaks ütles Tom:

“Ma võin sulle naha peale anda!”

“Tahan näha, kuidas sa seda teed.”

“Aga ma saan sellega hakkama.”

“Ei sa saa.”

“Jah, saan.”

“Ei saa.”

“Saan küll.”

“Sa ei saa.”

“Saan.”

“Ei saa.”

Ebamugav vaikus. Siis küsis Tom:

 

“Mis su nimi on?”

“See pole vist sinu asi.”

“Hästi, siis ma teen selle oma asjaks.”

“Miks sa siis ei tee?”

“Kui sa veel palju räägid, siis teen.”

“Palju – palju – palju! Noh, tee nüüd!”

“Ah, sa arvad, et oled jube kange, jah? Võiksin su ka siis läbi klobida, kui mu teine käsi oleks selja taha seotud, kui ma ainult tahaksin.”

“Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult räägid, et võid seda teha.”

“Noh, teen kah, kui sa mind narrid.”

“Oi jah, olen küllalt inimesi niisuguses pigis näinud.”

“Ninatark! Arvad, et oled suur asjamees, mis? Eh, missugune kübar!”

“Eks sa puuduta seda kübarat, kui ta sulle ei meeldi. Katsu ta peast maha lüüa; klobin läbi igaühe, kes söandab katset teha.”

“Valelik!”

“Ise oled valelik.”

“Oled valelik riiukukk ega julge pihta hakata.”

“Kõtt! Käi minema!”

“Kuule, kui sa veel palju lobised, siis virutan sulle kiviga pähe.”

“Ohoh, näe kus virutaja!”

“Jah, virutan.”

“Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult ähvardad teha. Miks sa ei viruta? Sellepärast, et sa kardad.”

“Ma ei karda.”

“Kardad.”

“Ei karda.”

“Kardad.”

Jälle vaikus. Jälle põrnitsemine ja teineteise ümber keerlemine. Nüüd olid nad õlg õla vastas. Siis ütles Tom:

“Käi siit minema!”

“Käi ise!”

“Mina ei lähe.”

“Mina ka mitte.”

Nii nad seisid seal, kummalgi üks jalg viltu vastu maad toetatud, teineteist kõigest jõust tõugates ja vihaselt põrnitsedes. Kuid kumbki ei saanud teisest jagu. Pika rabeluse järel, mis pani mõlemad õhetama, lõdvendasid nad valvsalt ning ettevaatlikult pingutust ja Tom ütles:

“Sa oled argpüks! Kaeban su peale oma suurele vennale: tema võib su oma väikese sõrmega maha lüüa, ja ma ütlen talle, et ta seda teeks.”

“Arvad, et ma su suurt venda kardan? Minul on palju suurem vend kui sinu oma, ja ta võib sinu venna üle selle aia visata.” (Mõlemad vennad olid välja mõeldud.)

“See on vale.”

“Sinu sõnad ei tee seda veel valeks.”

Tom tõmbas suure varbaga joone tolmu sisse ja ütles:

“Katsu sellest üle astuda, ja ma klobin su nii läbi, et sa ei suuda enam püstigi tõusta. Igaüks, kes riskib seda teha, saab kahetseda.”

Võõras poiss astus kähku üle joone ja ütles:

“Sa lubasid mind ju läbi klobida, eks näis, kas tuled toime.”

“Ära trügi siia, ole parem ettevaatlik.”

“Noh, sa kelkisid, et annad naha peale – miks sa seda ei tee?”

“Kirevase päralt, vean kahe sendi peale kihla, et ma teen seda.”

Võõras poiss võttis taskust kaks vaskraha ja pakkus neid pilkavalt Tomile. Tom lõi need maha. Järgmisel hetkel veeresid ja rabelesid mõlemad poisid teineteisest kinni hoides nagu kassid sopas; viivu kestel kitkusid ja rebisid nad teineteist juustest ja riietest, tagusid ja küünistasid teineteise nina ning katsid end tolmu ja ausäraga. Siis võttis segadus kindla kuju, ja võitlusmöllust kerkis esile Tom, kes istus kaksiratsi võõra poisi otsas ja tagus teda rusikatega.

“Ütle “aitab”!” karjus ta.

Poiss püüdis ainult lahti rabelda. Ta nuttis, peamiselt vihast.

“Ütle “aitab”!” Ja materdamine käis edasi. Lõpuks kostis võõralt poisilt allasurutud “aitab”, ja Tom laskis tal tõusta, öeldes: “See on sulle õpetuseks. Teinekord vaata ette, keda sa narrima tuled.”

Võõras poiss läks ära, puhastades riideid tolmust, nuuksudes ja nuusates. Aeg-ajalt vaatas ta tagasi, raputas pead ja ähvardas, mida kõike ta Tomile teeb “järgmine kord, kui ta tema kätte saab”. Tom ainult irvitas seepeale ja pöördus ülevas meeleolus minema. Niipea kui ta oli selja keeranud, kahmas võõras poiss maast kivi, virutas talle sellega abaluude vahele ja pistis siis ise antiloobi kiirusega plagama. Tom ajas reeturit taga kuni tolle koduni ja sai niiviisi teada, kus ta elas. Ta seisis seepeale veidi aega värava juures, vaenlast välja kutsudes, kuid vaenlane näitas talle ainult läbi akna lõustu ega võtnud väljakutset vastu. Viimaks ilmus vaenlase ema, nimetas Tomi halvaks, õelaks, vulgaarseks lapseks ja käskis tal ära minna. Tom läkski ära, kuid tõotas selle poisiga veel arveid õiendada.

Ta jõudis sel õhtul kaunis hilja koju, ja kui ta ettevaatlikult läbi akna sisse ronis, leidis ta eest varitseja oma tädi näol; ja kui tädi nägi, millises olukorras olid Tomi riided, tegi ta vankumatu otsuse muuta poisi laupäevane puhkeaeg sunnitööga vangistuseks.

2. PEATÜKK

Laupäeva hommik oli kätte jõudnud ja kogu suvine maailm oli särav, värske ja täis elurõõmu. Igas südames helises laul, ja kui süda oli noor, siis tungis helin huultele. Igas näos oli rõõmu ja igas sammus kergust. Akaatsiad õitsesid ja õite lõhn täitis õhku.

Cardiffi küngas, külatagune kõrgustik, haljendas taimedest ja oli küllalt kaugel, et paista igatsetud maana – unelev, rahuküllane, meelitav.

Tom ilmus kõnniteele lubjavärviämbri ja pikavarrelise pintsliga. Ta silmitses planku, ja loodusest kadus rõõm ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku! Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja tõmbas sellega mööda ülemist lauda. Ta kordas seda operatsiooni, tõmbas veel korra, võrdles tühist värvitud riba kaugeleulatuva värvimata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa. Väravast tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja “Buffalo neidusid” lauldes. Linnakaevult vee toomine oli Tomi meelest alati vastik töö olnud, kuid nüüd ei tundunud see talle enam nii. Talle meenus, et kaevul oli ikka seltskonda. Valged, mulatid ja neegripoisid ning – tüdrukud ootasid seal alati oma järge, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles:

“Kuule, Jim! Ma toon vee ära, kui sa niikaua värvid.”

Jim raputas pead ja ütles:

“Ei saa, massa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega viitma. Ta arvas juba, et massa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha – ta lubas ise värvimise järele valvata.”

“Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi räägib ta alati. Anna ämber – olen ühe minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.”

“Ma ei tohi, massa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast. Tõepoolest.”

“Tema! Ta ei löö kunagi kedagi, koputab ainult sõrmkübaraga pähe, ja kes sellest hoolib, ma tahaksin teada. Ta ähvardab hirmus palju, kuid ähvardamine ei tee haiget – igatahes mitte siis, kui ta ise ei nuta. Jim, annan sulle marmorkuuli. Annan sulle valge kuuli.”

Jim lõi kõhklema.

“Valge kuuli, Jim, ja see on uhke asi.”

“Heldeke, see on imetore asi, ma tean. Aga, massa Tom, ma kardan nii väga vanaprouat.”

“Ja kui sa minu eest värvid, näitan sulle pealekauba oma haiget varvast kah!”

Jim oli ainult inimene – kiusatus oli liiga suur tema jaoks. Ta pani ämbri maha ja võttis valge kuuli. Järgmisel hetkel lidus ta oma ämbri ja kipitava kuklaga tänavast alla, Tom värvis suure hoolega ja tädi Polly lahkus tegevusväljalt, peos tuhvel ja silmis võidurõõm.

Kuid Tomi energial ei olnud pikka püsi. Ta hakkas mõtlema, missuguseid lõbustusi ta oli selleks päevaks kavatsenud, ja tema mured mitmekordistusid. Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugu põnevatele käikudele ja heidavad tema kulul palju nalja sellepärast, et ta peab töötama – juba see mõte põletas Tomi nagu tuli. Ta kraamis välja oma maise vara ja silmitses seda – mänguasjad, kuulikesed, igasugune rämps. Sellest piisas võib-olla tasuks mõne töövahetuse eest, kuid seda oli vähe isegi pooletunnise täieliku vabaduse ostmiseks. Niisiis pani Tom oma varanatukese taskusse tagasi ja loobus mõttest poisse ära osta. Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli talle äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult töötama. Varsti ilmus nähtavale Ben Rogers, just see poiss, kelle pilget ta oli kartnud. Beni kõnnak oli hüplev ning tantsisklev – selge tõendus, et tema süda oli kerge ja ootused roosilised. Ta sõi õuna ja laskis aeg-ajalt kuuldavale pika meloodilise huilge, millele järgnes sügavatooniline pimm-põmm, pimm-põmm, sest ta kujutas endast aurikut. Lähemale jõudes vähendas ta kiirust, astus keset tänavat, kallutas end tugevasti paremale poole ja pöördus raskelt, kogu pidulikkuse ja tseremoniaalsusega, sest ta oli “Suur Missouri” ja pidi üheksa jalga sügaval vees istuma. Ta oli ühtaegu laev, kapten ja masintelegraaf, niisiis pidi ta ennast kujutama omaenda tormitekil käske andmas ja neid täitmas.

“Stopp, söör! Ting-a-ling-ling.” Laev jäi peaaegu seisma ja pöördus aegamisi kõnnitee poole. “Tagasikäik! Ting-a-ling-ling!” Käsivarred tõmbusid sirgeks ja laskusid jäigalt külgi mööda alla. “Tagasi tüürpoordi! Ting-a-ling-ling! Tšuu! Tšuu-uu-tšuu!” Parem käsi tegi vahepeal suuri sõõre, sest see kujutas endast suurt laevaratast. “Tagasi pakpoordi! Ting-a-ling-ling! Tšuu-tš-tšuu-tšuu!” Vasak käsi hakkas sõõre tegema.

“Stopp, tüürpoord! Ting-a-ling-ling! Stopp, pakpoord! Edasi tüürpoordi! Stopp! Aeglaselt keerata! Trill-trill-trill! Tšuu-uu-uu! Raaköis välja! Kähku! Noh – välja köiega, mis te seal teete? Heitke silmus selle kännu otsa! Nüüd silla juurde – las käia! Masinad seisma, söör! Ting-a-ling-ling! Št! Ššt! Št!” (Sügavust mõõtes.)

Tom jätkas värvimist, pööramata aurikule vähimatki tähelepanu. Ben vahtis hetke ja ütles siis:

“Hei! Sa oled ankrusse pandud, mis?” Ei mingit vastust. Tom vaatles oma viimast pintslitõmmet kunstniku pilguga; siis veel üks kerge tõmme, ja ta uuris uuesti tagajärge. Ben astus tema kõrvale. Tomi suu jooksis vett õuna järele, kuid ta ei katkestanud tööd.

Ben ütles:

“Halloo, vanapoiss, pandi tööle või?”

“Ah, sina oled, Ben! Ma ei pannud tähelegi.”

“Kuule, ma lähen ujuma. Kas sa ei tahaks tulla? Aga sa teed muidugi parema meelega tööd, eks ole? No muidugi!”

Tom silmitses viivu poissi ja küsis:

“Mida sa nimetad tööks?”

“Noh, kas see ei ole siis töö?”

Tom hakkas uuesti värvima ja mainis hooletult:

“Võib-olla on, võib-olla ei ole. Tean ainult, et see on Tom Sawyerile meeltmööda.”

“Oh, mine nüüd, sa ei taha ometi öelda, et see sulle meeldib?”

Pintsel liikus edasi.

“Meeldib? Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima. Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses. Ben jättis õunasöömise. Tom tõmbas oma pintslit suurejooneliselt edasi-tagasi, astus sammu tahapoole, et tulemust vaadelda, parandas pisut siit ja sealt ja silmitses hindavalt. Ben jälgis iga ta liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima. Viimaks ütles ta:

“Kuule, Tom, las ma värvin ka natuke.”

Tom kaalutles; kavatses juba nõustuda, kuid muutis siis meelt: “Ei, ei, arvan, et see ei lähe, Ben. Saad aru, tädi Polly on väga nõudlik selle aia suhtes – just siin, tänava pool. Kui see oleks õuepoolne plank, siis ei oleks ei mul ega ka tädil midagi selle vastu. Aga sellele plangule paneb ta suurt rõhku, see tuleb väga hoolikalt teha. Arvan, et tuhande, võib-olla ka paari tuhande poisi hulgas ei leidu ühtegi, kes oskaks teha seda nii, nagu vaja.”

“Jah? Kas tõesti? Oi, kuule, lase mind ainult proovida, ainult natuke. Mina sinu asemel küll laseksin, Tom.”

“Ben, lubaksin hea meelega, indiaani ausõna, aga tädi Polly – jah, Jim tahtis seda teha, kuid tädi ei lasknud. Sid tahtis, ta ei lasknud ka Sidi. Näed nüüd, missuguses pigis ma olen! Kui sa hakkaksid seda planku värvima ja midagi läheks viltu…”

“Oh, lollus; olen hästi ettevaatlik. Las ma nüüd proovin. Kuule, ma annan sulle oma õuna südame.”

“Noh, hea küll. Ei, Ben, see ei lähe siiski. Kardan…”

“Annan sulle terve õuna!”

Tom loovutas pintsli tõrksa ilme, kuid rõõmsa südamega. Ja sel ajal kui äsjane aurik “Suur Missouri” töötas ja päikese käes higistas, istus tagasitõmbunud kunstnik sealsamas kõrval tünni otsas, kõlgutas jalgu, mugis õuna ja sepitses plaani teiste lihtsameelsete püüdmiseks. Neist polnud puudust – iga natukese aja pärast juhtus poisse mööda minema; nad tulid pilkama, kuid jäid värvima. Selleks ajaks, kui Beni isu täis sai, oli Tom järjekorra heas korras oleva paberlohe eest Billy Fisherile kaubelnud; ja kui viimasel küllalt sai, ostis Johnny Miller eesõiguse kärvanud roti ja nööri eest, millega seda võis vibutada; ja nii edasi ja nii edasi, tund tunni järel. Ja kui saabus pärastlõuna, ujus Tom, hommikune vaene vilets poiss, sõna tõsises mõttes külluses. Tal oli peale eelmainitud esemete kaksteist marmorkuuli, üks poolik parmupill, tükike sinist pudeliklaasi, millest võis läbi vaadata, lõngapool, võti, mis ühtki lukku ei avanud, tükk kriiti, klaasist karahvinikork, üks tinasõdur, paar konnapoega, kuus paukkompvekki, ühe silmaga kassipoeg, vasest ukselink, koera kaelarihm – aga ilma koerata; noapea, neli apelsinikoore tükki ja lagunenud aknaraam. Ta oli veetnud aega väga lõbusasti ja jõude suures seltskonnas ja plank oli kolm korda üle värvitud! Kui värv poleks otsa lõppenud, siis oleks ta kõik poisid linnakeses pankrotti viinud.

 

Tom pidi endale tunnistama, et maailm ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enesele teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama, on vaid vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, aga keegli veeretamine või Mont Blanci otsa ronimine on ainult lõbu. Inglismaal on rikkaid džentelmene, kes juhivad neljahobusetõlda kakskümmend või kolmkümmend miili päevas suvisel ajal, sest see eesõigustatud lõbu maksab neil ränka raha, aga kui neile selle eest tasu pakutaks, siis muutuks see tööks ja nad loobuksid sellest.

Другие книги автора:
Развернуть
Нужна помощь
Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте нужные книги в корзину. Сделать это можно на странице каждой книги, либо в общем списке:

  1. Нажмите на многоточие
    рядом с книгой
  2. Выберите пункт
    «Добавить в корзину»