Sinu salapärane teadvus Текст

Коллектив авторов
Из серии: New Scientist
0
Отзывы
Читать фрагмент
Читайте только на ЛитРес!
Как читать книгу после покупки
  • Чтение только в Литрес «Читай!»
Шрифт:Меньше АаБольше Аа


Originaali tiitel:

New Scientist

„Your Concious Mind: Unravelling the greatest mystery sof the human brain“

John Murray Learning, 2017

John Murray Learning ja Nicholas Brealey Publishing kuuluvad Hachette UK koosseisu

Copyright © New Scientist, 2017

Kõik New Scientisti õigused selle raamatu autorina on kaitstud vastavalt Copyright, Designs and Patents Actile (1988).

Andmebaasiõigused Hodder & Stoughton

Kaaneillustratsioon Saul Gravy/Getty Images

Eestikeelne tõlge © Krista Kallis ja AS Tänapäev, 2019

Toimetanud Anu Rooseniit

Kujundanud Virge Ilves

ISBN 978-9949-85-455-4

ISBN 978-9949-85-547-6 (epub)

Trükitud AS Pakett trükikojas

www.tnp.ee

Mis on New Scientist?

Käesolev raamat „Sinu salapärane teadvus” kuulub originaalis sarja „New Scientist: loe ja saa eksperdiks”. Sarja raamatud heidavad valgust teemadele, mille kohta sooviksime kõik rohkem teada, teemadele, mis haaravad uurivat mõistust ja esitavad sellele väljakutseid, pannes meid seeläbi sügavamalt mõtestama meid ümbritsevat maailma. „Saa eksperdiks“ raamatud on üldtunnustatud ja kättesaadavad lähtepunktid uudishimulikele lugejatele, kes tahavad teada, kuidas ja miks asjad toimivad.

Sarja panustajad

Toimetaja: Caroline Williams on Ühendkuningriigi ajakirjanik ja toimetaja. Ta on ajakirja New Scientisti konsultant ja raamatu „Override: My quest to go beyond brain training and take control of my mind” (Scribe, 2017) autor.

Sarja toimetaja: Alison George on Instant Experti sarja toimetaja teadusajakirjas New Scientist.

Selles raamatus leiduvad artiklid põhinevad 2016. aastal toimunud teadvusele pühendatud meistriklassil ning ajakirjas New Scientist eelnevalt avaldatud artiklitel. Autoriteks on terve rida oma ala asjatundjaid.

Marc Bekoff on Boulderis asuva Colorado ülikooli ökoloogia ja evolutsioonibioloogia emeriitprofessor; tema uurimistöö keskendub loomade käitumisele ja tunnetusele. Ta kirjutas osa 10. peatükist, kus väidab, et loomadel on teadvus ja neid tuleks ka vastavalt sellele kohelda.

Patrick Haggard on kognitiivse neuroteaduse professor University College Londonis. Tema uurimistöö keskendub tahtelise tegevuse subjektiivsele kogemisele ning sellele, kuidas aju keha tajub. Ta kirjutas 4. peatükis vabast tahtest.

Nicholas Humphrey on Ühendkuningriigis asuva Cambridge’i ülikooli teoreetiline psühholoog, kes uurib intelligentsuse ja teadvuse evolutsiooni. Ta on raamatu „Soul Dust: The Magic of Consciousness” autor ning 3. peatüki teema „Teadvuse leiutamine” kaasautor.

J. Kevin O’Regan on endine Laboratoire de Psychologie de la Perception direktor Pariisi Descartes’i ülikoolis ning on tulnud välja uue viisiga teadvuse mõistmiseks. Ta on raamatu „Why Red Doesn’t Sound Like a Bell: Understanding the feel of consciousness” (OUP, 2011) autor. Tema kirjutas 6. peatüki osa „Kas saame „tunde” masinatesse ehitada?”.

Liz Paul on vanemteadur Bristoli ülikoolis, kus ta uurib terve rea loomaliikide emotsionaalseid ja kognitiivseid võimeid. Tema kirjutas 10. peatükis loomade teadvusest.

Anil Seth on Ühendkuningriigis asuva Sussexi ülikooli Sackler Centre for Consciousness Science kaasdirektor, kes uurib aju tähtsust teadvuse juures. Ta on peatselt ilmuva raamatu „The Presence Chamber” (Faber & Faber, 2019) autor. Tema uurimistöö keskendub teadvuse bioloogilise aluse mõistmisele, millest ta kirjutab 2. peatükis.

Max Tegmark on füüsikaprofessor Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ning on spetsialiseerunud täppis-kosmoloogiale. Oma raamatus „Our Mathematical Universe” uurib ta teadvust füüsika seisukohalt; tema kirjutas käesolevas raamatus 3. peatüki „Kas teadvus on mateeria olek?”.

Adam Zeman on haiglas praktiseeriv arst, kes uurib Exeteri ülikooli meditsiiniteaduskonnas kognitiivset ja käitumuslikku neuroloogiat, kaasa arvatud neuroloogilisi unehäireid. Ta on raamatu „Consciousness: A user’s guide” autor ja ta kirjutab 5. peatükis teadvuses esinevatest häiretest.

Täname ka järgnevaid ajakirjanikke ja toimetajaid:

Anil Ananthaswamy, Celeste Biever, Michael Brooks, Linda Geddes, Hal Hodson, Valerie Jamieson, Dan Jones, Kirstin Kidd, Graham Lawton, Tiffany O’Callaghan, Sean O’Neill, David Robson, Laura Spinney, Kayt Sukel, Helen Thomson, Prue Waller.

Sissejuhatus

Kõigist inimeksistentsi puudutavatest saladustest peavad suurimad olema järgmised: Mis on teadvus? On see reaalselt olemas või on tegu pelgalt illusiooniga? Ja mõlemal puhul, kuidas see ikkagi toimib?

Inimesed on mõtisklenud selliste küsimuste üle juba kaua enne seda, kui teadsime, et aju on koht, kus leiab aset mõtlemine. Alles 5. saj eKr, kui Hippokrates pani tähele, et ajukahjustustega inimestel kaovad teatud teadvuse ilmingud, oli võimalik aru saada, et see on kuidagi ajuga seotud.

Ent küsimused sellega ei lakanud. Kuidas saab selline pehme ja märg, tofu-taoline aju aines anda meile sellise kogemuste rikkuse? Kuidas me saame öelda, kas minu kogemus on üldse kuidagi sinu kogemuse sarnane? Või siis, kas tõesti kumbki meist üleüldse teadvust kogeb? Mis juhtub alateadvuses ja kuidas see mõjutab meie arusaamu vabast tahtest?

Veel pole meil kõiki vastuseid ning need küsimused pakuvad teadlastele ja filosoofidele peamurdmist veel mõneks sajandiks.

Ent olemas on siiski nii mõnigi põnev idee – paljud neist veidramad kui ulme. Selleks, et navigeerida läbi filosoofia ja neuroteaduse sügavaist vetest, oleme toonud kokku teadvuse uuringute suurimate korüfeede ideed ja kombineerinud need ajakirja New Scientist kaasautorite oskustega. Tunnistame, et järgnevad leheküljed ei sisalda kõiki vastuseid meie teadvuse saladustele, ent kindlasti tõstatavad need mõningaid põnevaid uusi küsimusi. Võib-olla panevad teid isegi ümber mõtestama kõike, mida enda arvates tegelikkusest teadsite.

Caroline Williams, toimetaja

I
Sissejuhatus teadvuse raskesse probleemi

Maailmas on palju tõsiseid probleeme, kuid ainult üks neist on teeninud endale nime „see tõsine probleem”. Ja see on teadvuse probleem – kuidas umbes kilogrammi jagu närvirakke manab esile katkematu tunnetuste, mälestuste ja emotsioonide kaleidoskoobi, mis täidab iga meie ärkveloleku hetke.

Teadvuse mõistatus

Küsige endalt: kas tunnete end teadvusel olevat? Juba fakt, et olete suuteline sellist küsimust kaaluma, eeldab, et vastus on arvatavasti jaatav. Meie endi teadvus näib olevat selline ilmne tunnusjoon meie elus, et enamusel puhkudel me isegi ei vaevu sellest mõtlema.

Nüüd vaadake endale lähimale inimesele silma. Kas ka tema on teadvusel? Sel korral on palju raskem selles kindel olla. Pole tähtsust, kas vahite pingsalt oma armastatu või täiesti võõra silmisse, sajaprotsendilise tõenäosusega pole võimalik teada, kas ka nemad on teadvusel. Ja isegi kui on, on võimatu teada, kas nende kogemus teadvusel olekust on teie omaga sarnane. Kui esitada samalaadseid küsimusi loomade ja isegi masinate kohta, hakkavad asjad veelgi keerulisemaks minema.

Need põhilised teadvuse mõistmise tunnusjooned on pannud filosoofe sajandeid pead kratsima. Juba 17. sajandil juhatas René Descartes sisse kaasaegse vaidluse probleemi üle, kui kuulutas, et keha ja teadvusel mõistus on tehtud väga erinevast materjalist. Descartes’i arvates on keha ja aju tehtud ainest, samamoodi nagu sellised füüsilised objektid nagu lauad ja toolid ning kivimid ja taimed. Ent mõistus meie mõtete, uskumuste, vaimse elu ja mälestustega, on mitte-materiaalne – midagi, mida pole võimalik ei näha ega puudutada ega ka otse uurida. Tema tollane tähelepanek on sestsaati andnud tooni suurele osale vaidlusest.

Raske probleem

1995. aastal uuendas David Chalmers New Yorgi ülikoolist Descartes’i vaatenurka, nimetades seda „raskeks probleemiks”. Chalmers väitis, et arusaam sellest, kuidas aju toimib, ei ütle midagi teadvuse kohta, sest ehkki aju eksisteerib füüsiliselt, pole teadvusel oleva mõistuse sisu võimalik jälgida ega mõõta.

Chalmersi arvates on ajust arusaamine „kerge probleem”. Näiteks saame öelda, et aju koosneb umbes kilogrammist omavahel väga hästi ühendatud närvirakkudest, millest mõned on spetsialiseerunud teatud funktsioonidele. Võime samuti öelda, et närvirakkude vaheline kommunikatsioonivahend on nii elektriline kui ka keemiline. Ent ehkki me oleme võimelised näiteks selgitama, kuidas silmad teavitavad aju värviga seonduvatest valguse lainepikkustest, ei ütle see meile midagi selle kohta, mis tunne on meil punast värvi näha. Sellest vaatevinklist ei aita meid isegi aju toimimise iga detaili mõistmine teadvusele lähemale, sest ei ütle midagi selle kohta, mis tunne on meil punast värvi „näha”.

Või nagu sõnastas selle samuti New Yorgi ülikoolis töötanud Thomas Nagel 1970. aastatel: võite teada iga detaili nahkhiire aju füüsilisest toimimisest, aga te ei tea ikkagi, mis tunne on olla nahkhiir (vt kasti: Kvaalid[1.]).

Teine näide. Tõstke see raamat endale silme ette. Just praegu kogete eeldatavasti teadlikult paberi (või ekraani), sõnade ja piltide nägemist. Viis, kuidas te paberit näete, on teile ainuomane ja mitte kellelgi teisel pole võimalik täpselt teada, mismoodi see teile mõjub. Niimoodi defineeritaksegi teadvust: see on teie enda privaatne, isiklik ja äärmiselt subjektiivne kogemus ja pole viisi, kuidas kellelegi teisele selgitada, mismoodi see teile mõjub.

 

Kvaalid

Filosoofilises terminoloogias nimetatakse meie kogemisviisi − „mis tunne on” – kvaaliks. Need on kogemuse subjektiivsed isiklikud omadused: vee jahedus, punase punasus, õnnetunne. Raske probleemi eestkõnelejad väidavad, et mitte mingisugune aju füsioloogia mõistmise määr ei kirjelda kvaali piisavalt, kuna sellel on sama palju versioone, kui on maailmas inimesi, ja puudub viis nende võrdlemiseks. Tõepoolest, mõned on tulnud välja mõttega, et teadvustatud kogemuse kvaale võib olla võimatu mõista, arvestades meie praegust arusaama füüsikaseaduste toimimisest.

Seega, kui teadvus pole füüsiline asi, mis see siis on? Selle vaatenurga äärmuslik versioon ütleb, et teadvus on Universumi põhikomponent, mis eksisteerib koos mateeriaga ja millel on omadused, mida – ja see teeb asja ilmselt mugavamaks – pole võimalik meie praeguste füüsikateadmistega seletada. Chalmers ütleb, et kui seda ideed äärmuseni arendada, võib see viia pan-psühhismini, seisukohani, et kogu mateeria – isegi elutud objektid nagu kaljud – pakatab mingil määral teadvusest.

Zombid

Teine väljakutse seisneb asjaolus, et võimatu on teada, kas teine olend üleüldse kvaali kogeb. Võimalik, et kõik teised on „zombid”. Mitte selle sõna õudusfilmilikus tähenduses – filosoofilistes mõtteeksperimentides leiduvate zombide all mõeldakse inimesi, kes käituvad peaaegu täpselt samamoodi nagu kõik teised, välja arvatud üks otsustava tähtsusega erinevus: nad ei oma teadvust. Torka seda zombit nööpnõelaga ning see ütleb „ai” ja tõmbub kerra. Ent see on vaid refleks – ta ei tunne valu. Tegelikult pole sellel zombil üldse mingeid subjektiivseid tundekogemusi ehk „kvaale”. Mitte keegi pole veel leidnud viisi, kuidas kindlalt väita, et meid ümbritsevad inimesed pole zombid.

Mitte nii raske probleem

Skaala teises otsas asuvad „materialistid” – nagu filosoof Daniel Dennett Medfordis asuvast Tuftsi ülikoolist Massachusettsis −, kes toonitavad, et pole olemas sellist asja nagu raske probleem, ja et lõpuks oleme võimelised teadvusest aru saama – ning võib-olla leidma ka viisi kvaalide mõõtmiseks ja zombide leidmiseks –, kui omame piisavalt teadmisi aju toimimise viisist.

Dennetti jaoks ei eelda aju infotöötluse teadvuseks kujunemine mingit müstilist protsessi. Tegelikult nimetab ta Descartes’i ideid „üheks suurimaks veaks mõtlemise ajaloos”.

Dennett väidab, et teadvus on aju toimimise otsene tulemus. Selle vaate kohaselt on aju teatud liiki hüpoteeside püstitamise masin, mis tuleb pidevalt välja uute „mustanditega” selle kohta, mis maailmas toimub, ja uuendab neid käigu pealt. Tulemuseks olev teadvus pole seega mingi müstiline kehaväline kogemus, vaid kehas ja ajus asetleidva infovoolu kõrvalsaadus. Teisisõnu, väga veenev illusioon.

Veelgi enam, aju ei loo pelgalt teadvuse illusiooni, vaid ka tunde, et selle teadvustatud kogemuse osaliseks saab eraldiasetsev mittemateriaalne „mina”. Ka seda võib näha kui kas müstilise „teise” seisundit, mis ei allu selgitustele, või kui veel üht illusiooni, mis on kokku lapitud meie elukogemustest ja suhetest teistega.

Ehkki ühelegi neist rasketest teadvust puudutavatest küsimustest pole lihtsat vastust, on materialistide teoorial kaks eelist teaduslikus mõttes.

Esmalt puudub vajadus selgitada veidraid vastastikuseid suhteid materiaalsete ja mittemateriaalsete asjade vahel, kuna materialistide vaatevinklist pole mittemateriaalsena näiv asi midagi muud kui silmamoondus. Teiseks kaotab see raske probleemi ja tekitab hoopis soovi selgitada, kuidas aju sellise trikiga hakkama saab.

Viimase kahe aastakümnega on see toonud probleemi neuroteadusse. Edasi lugedes saate teada, mida selleteemalised uurimused on meile praeguseks õpetanud.


1.1 Ainult teie ise teate täpselt,mida kogeb teie mõistus

1 Kvaal – kogemusega seonduv tuntav kvaliteet. (– Tõlkija) [ ↵ ]

Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?
Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте нужные книги в корзину. Сделать это можно на странице каждой книги, либо в общем списке:

  1. Нажмите на многоточие
    рядом с книгой
  2. Выберите пункт
    «Добавить в корзину»