TormirinneТекст

Из серии: Sündmuste horisont
Из серии: Dresdeni toimikud #1
0
Отзывы
Читать 30 стр. бесплатно
Читайте только на ЛитРес!
Как читать книгу после покупки
  • Чтение только в Литрес «Читай!»
Шрифт:Меньше АаБольше Аа

Debbie Chesterile, kes õpetas mulle väga vajalikke asju kirjutamisest.

Ja minu isale, kes õpetas mulle väga vajalikke asju elamisest. Tunnen sinust puudust, paps.


TÄNUAVALDUSED

Eriliselt tänan Caroline’i, Fredi, Debrat, Tarat ja Corinit: esimesi Harry Dresdeni fänne. Kui poleks olnud minu perversset soovi panna teid, rahvas, minu peale röökima, et kirjutaksin juba ükskord järgmise peatüki, ei oleks Harry ealeski nii paljudesse täbaratesse olukordadesse sattunud.

Supereriline tänu minu pojale J. J. – le, kes uskus, et tema issi on kirjutanud hea raamatu, kuigi ta ise seda lugeda ei osanud.

Ja aitäh sulle, Shannon, terve nimekirjatäie asjade eest. Sina oled mu ingel. Ühel päeval õpin oma pahupidi sokke õigetpidi pöörama, enne kui need magamistoa põrandale viskan.

Esimene peatükk

Kuulsin, kuidas kirjakandja mu kontoriuksele läheneb, pool tundi varem kui tavaliselt. See ei kostnud õigesti. Tema sammud kõlasid raskemalt ja lõbusamalt ning ta vilistas. Uus mees. Ta vilistas terve tee mu kontoriukseni ja jäi siis hetkeks vait. Siis hakkas naerma.

Siis ta koputas.

Krimpsutasin nägu. Mu kirjad saabuvad läbi kirjapilu, kui need pole just tähitud. Sain tõesti väga vähe tähitud kirju ja need ei toonud kunagi häid uudiseid. Tõusin kirjutuslauatoolilt ja avasin ukse.

Uus kirjakandja, kes nägi välja nagu käte-jalgade ja pruunikspõlenud kiilaneva peaga korvpall, itsitas mu ukseklaasil olevat silti vahtides. Ta heitis mulle pilgu ja osutas sildile pöidlaga. „Teete nalja, eks?”

Lugesin silti (inimesed teevad sinna mõnikord muudatusi) ja raputasin pead. „Ei, mõtlen tõsiselt. Kas võiksin nüüd oma posti saada, palun.”

„Või nii. Et siis peod, etendused, sedasorti värk?” Ta vaatas minust mööda, nagu loodaks näha valget tiigrit või ehk paari napis rõivas abilist kontoriruumis minu ümber karglemas.

Ohkasin, soovides, et mind enam ei mõnitataks, ja sirutasin käe kirja poole, mida ta käes hoidis. „Ei, mitte sedasorti. Ma ei esine pidudel.”

Ta ei andnud seda ära, pea uudishimulikult viltu. „Mis siis? Mingi ennustaja? Kaardid, kristallkuulid ja muu taoline?”

„Ei,” ütlesin talle. „Ma ei ole selgeltnägija.” Sikutasin oma kirja.

Ta ei andnud seda ära. „Mis te siis olete?”

„Mida silt uksel ütleb?”

„Ütleb: „Harry Dresden. Võlur”.”

„See olen mina,” kinnitasin.

„Päris võlur?” küsis ta muiates, nagu tahaks mu naljast osa saada. „Loitsud ja nõiajoogid? Deemonid ja lausumised? Salalik ja äkiline?”

„Mitte salalik.” Tõmbasin tal kirja käest ja vaatasin tähendusrikkalt tema ploki poole. „Kas võiksin nüüd oma posti eest alla kirjutada, palun.”

Uue kirjakandja muie haihtus ja asendus irvitusega. Ta ulatas ploki, et saaksin kirja eest allkirja anda (see oli veel üks üürimakse meeldetuletus majaperemehelt), ja ütles: „Te olete napakas. Just see te oletegi.” Ta võttis oma ploki ja ütles: „Soovin teile head päeva, söör.”

Vaatasin, kuidas ta läheb.

„Tüüpiline,” pomisesin ja panin ukse kinni.

Minu nimi on Harry Blackstone Copperfield Dresden. Võite seda nõidumiseks kasutada, kui riskite. Olen võlur. Käin tööl ühes kontoris Chicago kesklinnas. Enda teada olen riigi ainus avalikult praktiseeriv võlur. Leiate mu telefoniraamatu kollastelt lehekülgedelt alajaotusest „Võlurid”. Uskuge või mitte, olen seal ainus. Mu reklaam näeb välja nii:

HARRY DRESDEN – VÕLUR

Kadunud asjade leidmine. Paranormaalsed uuringud.

Konsulteerimine. Nõustamine. Mõistlikud hinnad.

Armujooke, tühjaks mitte saavaid rahakotte, pidusid ega muid lõbustusi ei pakuta.

Oleksite üllatunud, kuuldes, kui paljud inimesed helistavad mulle ainult selleks, et küsida, kas mõtlen seda tõsiselt. Aga kui oleksite näinud selliseid asju nagu mina, kui teaksite pooltki sellest, mida mina tean, siis te ei kahtleks põrmugi selles, et ma mõtlen seda tõsiselt.

Kahekümnenda sajandi lõpp ja uue millenniumi koidik on toonud kaasa millegi renessansitaolise inimeste suhtumises üleloomulikku. Selgeltnägijatesse, kummitustesse, vampiiridesse – millesse iganes. Inimesed ei võta neid ikka veel tõsiselt, kuigi Teadusega pole me veel nii kaugele jõudnud, nagu lootsime. Haigused on endiselt probleem. Nälg on endiselt probleem. Vägivald, kuritegevus ja sõda on endiselt probleemid. Hoolimata tehnoloogia arengust, ei ole asjad sugugi veel niisugused, nagu kõik olid lootnud ja mõelnud, et need olla võiksid.

Teaduse, selle kahekümnenda sajandi suurima religiooni mainet olid mõnevõrra määrinud pildid plahvatavatest kosmosesüstikutest, narkobeebidest ja enesega rahulolevate ameeriklaste põlvkonnast, kes oli lasknud televisioonil oma lapsed üles kasvatada. Inimesed otsisid midagi – arvan, et nad ise lihtsalt ei teadnud, mida. Ja isegi kui nad hakkasidki taas avama silmi maagia ja võluväe maailmale, mis oli kogu aeg koos nendega eksisteerinud, arvasid nad ikkagi, et see peab olema mingi nali.

Igatahes oli see olnud vaikne kuu. Tegelikult paar vaikset kuud. Oma veebruarikuu üüri ei saanud ma makstud enne kümnendat märtsi ja paistis, et võib võtta veelgi rohkem aega, et praeguse kuuga hakkama saada.

Mu ainus töö oli olnud eelmisel nädalal, kui käisin Missouris, Bransonis, et uurida võimalikke kummitusi ühe kantrilaulja kodus. Neid ei olnud. Mu klient ei rõõmustanud selle vastuse üle, kuid rõõmustas veelgi vähem, kui soovitasin tal loobuda kõigist uimastavatest ainetest ning püüda natuke trenni teha ja magada, et vaadata, kas see aitaks rohkem kui mingi eksortsism. Mulle maksti kinni reisikulud pluss tunnitasu ja ma olin lahkunud tundega, et olin teinud midagi siirast, õiget ja ebapraktilist. Hiljem kuulsin, et mees oli palganud ühe võltsselgeltnägija, et too tuleks toimetama tseremooniat hulga viiruki ja mustade küünaldega. Mõned on sellised.

Lõpetasin oma pehmes köites jutuka ja viskasin selle VALMIS kasti. Selles pappkastis laua kõrval oli hunnik loetud ja äravisatud pehmekaanelisi, seljad kõverad ja lehed kortsus. Käitun raamatutega hirmus halvasti. Silmitsesin lugemata raamatute virna ja kaalusin parajasti, millist alustada järgmiseks, võttes arvesse, et päris tööd mul polnud, kui mu telefon helisema hakkas.

Põrnitsesin seda mõnevõrra hapult. Meie, võlurid, oleme vapustavad mõtisklejad. Pärast kolmandat helinat, kui eeldasin, et mu hääl ei kõla liiga innukana, võtsin toru ja ütlesin: „Dresden.”

„Oh. Kas see on… ee… Harry Dresden? Ee… võlur?” Naise toon oli vabandav, nagu kardaks ta kohutavalt mind solvata.

Ei, mõtlesin mina. Siin on Harry Dresden… ee… sisalik.1 Võlur Harry on korrus allpool.

Võlurite eesõigus on pahurus. Siiski ei käi see üürimaksmisega hilinenud vabakutseliste konsultantide kohta, nii et mingi vaimukuse asemel ütlesin naisele telefonis: „Jah, proua. Kuidas saan teid aidata?”

„Ma… ee…” ütles ta. „Ma ei ole kindel. Kaotasin midagi ära ja mõtlesin, et ehk saate teie mind aidata.”

„Kadunud asjade leidmine on minu eriala,” ütlesin. „Mida ma peaksin otsima?”

Tekkis närviline paus. „Minu abikaasat,” ütles ta. Tema hääl oli natuke kähe nagu pika võistluse ajal karjunud ergutusrühma tüdrukul, kuid selles oli piisavalt aastate kaalukust, et teda täiskasvanuks hinnata.

Mu kulmud kerkisid. „Proua, tegelikult pole ma kadunud isikute spetsialist. Kas olete politsei või mõne eradetektiiviga juba ühendust võtnud?”

„Ei,” vastas ta ruttu. „Ei, nad ei saa. See tähendab, ma ei ole. Oh, issand, see kõik on nii keeruline. Sellest ei saa telefonis rääkida. Mul on kahju, et raiskasin teie aega, härra Dresden.”

„Pidage nüüd kinni,” sõnasin kähku. „Mul on kahju, et te mulle oma nime ei öelnud.”

Jälle tekkis see närviline paus, nagu kontrolliks ta kirjapandud märkmeid, enne kui vastab. „Kutsuge mind Monicaks.”

Inimestele, kes võluritest midagi ei tea, ei meeldi meile oma nime öelda. Nad on kindlad, et kui võlur nende endi suust nende nime kuuleb, saab seda kasutada nende vastu. Ausalt öeldes on neil õigus.

Pidin olema nii viisakas ja kahjutu, kui suutsin. Ta oli selgest otsustusvõimetusest valmis toru hargile panema, aga minul oli tööd tarvis. Arvatavasti suudaksin kaasakese üles leida, kui pingutaksin.

„Hea küll, Monica,” ütlesin talle, püüdes rääkida nii mahedalt ja sõbralikult, kui sain. „Kui tunnete, et teie olukord on tundliku loomuga, võiksite ehk minu kontorisse tulla ja sellest vestelda. Kui selgub, et mina olen teie aitamiseks õige inimene, siis püüan seda teha, aga kui mitte, saan saata teid kellegi juurde, kes minu arvates seda paremini oskab.” Krigistasin hambaid ja teesklesin naeratust. „Tasuta.”

See pidi olema tasuta võimaluse pakkumine, mis mõjus. Ta nõustus kohe mu kontorisse tulema ja lubas tunni aja pärast kohal olla. Seega oleks arvatav saabumine umbes kell kaks kolmkümmend. Küllalt aega, et välja minna, midagi hamba alla otsida ja siis tagasi tulla temaga kohtuma.

Telefon helises peaaegu samal hetkel, kui toru hargile panin, sundides mind võpatama. Põrnitsesin seda. Ma ei usalda elektroonikat. Kõik, mis valmistati pärast neljakümnendaid, on kahtlane – ja paistab, et ei armasta mind eriti. Ükskõik mis: autod, raadiod, telefonid, videomakid – ükski neist ei tundu minuga hästi käituvat. Mulle ei meeldi kasutada isegi pastakaid.

Vastasin telefonile samasuguse võltsi rõõmsameelsusega, mida olin kasutanud kaotsiläinud abikaasaga Monica puhul. „Dresden kuuleb, kuidas saan teid aidata?”

 

„Harry, ma vajan sind kümne minuti pärast Madisonis. Saad sa tulla?” Hääl liini teises otsas kuulus jälle naisele, see oli rahulik, reibas ja asjalik.

„Nojah, leitnant Murphy,” pahvatasin siirupise häälega. „Tore ka sinust kuulda. Nii palju aega on möödas. Oh, neil läheb hästi, väga hästi. Ja sinu perel?”

„Lõpeta, Harry. Mul on siin paar laipa ja oleks tarvis, et sa ringi vaataksid.”

Kainenesin otsekohe. Karrin Murphy oli Chicago kesklinnapiirkonna Eriuuringute juht, politseikomissari määratud isik, kes pidi de facto uurima kõiki kuritegusid, mida peeti ebaharilikeks. Vampiirirünnakud, trollide rüüstekäigud ja haldjate röövitud lapsed ei sobinud just väga kenasti politseiraportisse, kuid samas inimesi ju rünnati, imikuid varastati, omandit kahjustati või purustati. Ja keegi pidi sellega tegelema.

Chicagos ja peaaegu kõikjal Chicago ümbruses oli see isik Karrin Murphy. Mina olin tema kõndiv raamatukogu üleloomulike asjade alal ja politseiameti tasustatav konsultant. Aga kaks laipa? Kaks tundmatute vahenditega põhjustatud surma? Ma polnud tema jaoks midagi selletaolist varem teinud.

„Kus sa oled?” küsisin talt.

„Madisoni hotellis Kümnendal tänaval, seitsmes korrus.”

„Sinna on minu kontorist jalgsi kõigest viisteist minutit,” ütlesin.

„Nii et sa jõuad siia viieteist minutiga. Tore.”

„Ee…” ütlesin. Vaatasin kella. Perekonnanimeta Monica tuleb siia natuke rohkem kui neljakümne viie minuti pärast. „Mul oleks justkui üks kohtumine.”

„Dresden, mul oleks justkui paar laipa ilma juhtlõngade ja kahtlusalusteta, kusjuures tapja jookseb vabalt ringi. Sinu kohtumine võib oodata.”

Vihastasin. Mõnikord juhtub. „Tegelikult ei või,” ütlesin. „Aga tead, mis ma sulle ütlen. Tulen kohale ja vaatan ringi ning jõuan õigeks ajaks siia tagasi.”

„Oled sa juba einestanud?” küsis ta.

„Mida?”

Ta kordas küsimust.

„Ei ole.”

„Siis ära tee seda.” Järgnes paus ja kui ta jälle rääkima hakkas, oli tema toon pisut haiglane. „Siin on paha lugu.”

„Kui pahast me räägime, Murph?”

Tema hääl leebus ja see hirmutas mind rohkem, kui oleksid suutnud mistahes kujutluspildid verest või vägivaldsest surmast. Murphy oli tegelikult vintske tüdruk ja uhkustas sellega, et ei näita nõrkust kunagi välja. „See on paha, Harry. Palun ära liiga kaua viivita. Eriuuringud ei jõua ära oodata, millal saaks oma näpud külge ajada, ja ma ju tean, et sulle ei meeldi, kui keegi kuriteopaigal midagi puudutab, enne kui oled saanud ringi vaadata.”

„Kohe tulen,” ütlesin talle, juba seistes ja jakki selga tõmmates.

„Seitsmes korrus,” tuletas ta meelde. „Seal näeme.”

„Hästi.”

Kustutasin kontoris tule, läksin uksest välja ja keerasin selle kulmu kortsutades enda järel lukku. Ma polnud kindel, kui kaua võtab aega Murphy kuriteopaiga uurimine, ega tahtnud ilma jääda ka jutuajamisest Monicaga, kes ei soovinud, et talle küsimusi esitataks. Niisiis tegin ukse jälle lahti, otsisin tüki paberit ja knopka ning kirjutasin:

„Läksin korraks välja. Kohtumiseks tagasi kell 2.30. Dresden.”

See tehtud, jooksin trepist alla. Kasutan lifti harva, kuigi kontor asub viiendal korrusel. Nagu juba ütlesin, ei usalda ma masinaid. Need lähevad alati minu käes rikki just siis, kui mul on neid tarvis.

Peale selle. Kui mina oleksin keegi, kes siin linnas kasutab võlukunsti inimeste kahekaupa tapmiseks ega taha tabatud saada, siis püüaksin hoolega kõrvaldada ainsa praktiseeriva võluri, kellele politseiamet honorari maksab. Mulle meeldisid mu šansid trepil hulga rohkem kui kükitamine lifti ahtas sisemuses.

Paranoiline? Võib-olla. Kuid ainult see, et oled paranoiline, ei tähenda veel, et ükski nähtamatu deemon ei kavatseks su nägu nahka panna.

Teine peatükk

Karrin Murphy ootas mind Madisoni ees. Oleme temaga täielikud vastandid. Kui mina olen pikk ja kõhn, siis tema on lühike ja jässakas. Minul on tumedad juuksed ja tumedad silmad, temal aga Shirley Temple’i blondid lokid ja beebisinised silmad. Kui minu näojooned on kõhnad ja nurgelised, kullinina ja terava lõuaga, siis tema nägu on ümar ja sile ning kena ninakesega, nagu võiks olla ergutusrühma tüdrukul.

Oli külm ja tuuline, nagu märtsis tavaliselt ikka, ja tal oli seljas pikk mantel, mis kattis tema pükskostüümi. Murphy ei kandnud kunagi kleite, kuigi ma kahtlustasin, et tema jalad on lihaselised ja ilusa kujuga nagu võimlejal. Tema kehaehitus oli funktsionaalne ja selle tõestuseks oli tal kabinetis paar auhinda aikido võistlustelt. Juuksed olid lõigatud õlgadeni ulatuvaiks ja pekslesid metsikult kevadtuules. Kõrvarõngaid ta ei kandnud ning jumestusel oli selline kvaliteet ja kvantiteet, et oli raske öelda, kas ta seda üldse kasutas. Ta nägi välja pigem nagu lemmiktädi või rõõmsameelne emme kui karm mõrvauurija.

„Kas sul mingit muud mantlit pole, Dresden?” hõikas ta kohe, kui olin jõudnud hüüdekaugusele. Mitu politseiautot olid hoone ette keelualale pargitud. Ta vaatas pool sekundit mulle silma ja pööras siis pilgu ruttu ära. Pidin talle au andma. Seda oli rohkem, kui suutis enamik inimesi. See polnud tegelikult ohtlik, kui te ei vahtinud just mitu sekundit, kuid ma olin harjunud, et kõik, kes teadsid, et olen võlur, püüdsid hoolega mulle mitte otsa vaadata.

Langetasin pilgu oma mustale impregneermantlile, millel oli raske pealisriie, veekindel vooder ja minu käte jaoks piisavalt pikad varrukad. „Mis sellel siis viga on?”

„See oleks nagu „El Dorado” telesarjast.”

„Ja siis?”

Ta norsatas (sobimatu heli nii väikeselt naiselt), tegi kannapöörde ja hakkas hotelli eesukse poole minema.

Jõudsin järele ja kõndisin temast natuke eespool.

Ta lisas sammu. Mina samuti. Kihutasime teineteise võidu eesukse poole, kasvava kiirusega läbi eelmise öö vihmast jäänud lompide.

Minu jalad olid pikemad; jõudsin esimesena kohale. Avasin talle ukse ja viipasin galantselt, et ta sisse astuks. See oli meie ammune võistlus. Ehk on mu väärtushinnangud iganenud, kuid olen vana kooli mees. Arvan, et mehed peaksid kohtlema naisi teisiti kui kõigest lühemaid ja nõrgemaid mehi, kellel on rinnad. Eks proovige mulle selgeks teha, et olen nõnda mõeldes paha inimene. Ma naudin naiste kohtlemist daamidena, neile uste avamist, ühiste söömaaegade eest maksmist, lillede kinkimist – kõiki sedasorti asju.

See vihastab hullupööra Murphyt, kes on pidanud küünte, hammaste ja räpaste võtetega võitlema Chicago kõige karvasemate meestega, et jõuda sinna, kus ta praegu on. Ta jõllitas mind, kui ma seal seisin ja ust lahti hoidsin, kuid selles jõllituses oli julgustamist ja lõõgastust. Ta leidis meie rituaalist mingit kummalist lohutust, kuigi tavaliselt pidas seda ärritavaks.

Kui paha lugu seal üleval seitsmendal korrusel siis õigupoolest on?

Sõitsime järsku tekkinud vaikuses liftiga üles. Praeguseks tundsime teineteist juba küllalt hästi, et vaikimine ebamugav ei tunduks. Tunnetasin Murphyt väga hästi, tajusin instinktiivselt tema meeleolusid ja mõttemustreid – seda oskust arendan alati, kui mõnda aega kellegagi koos viibin. Kas niisugune anne on loomulik või üleloomulik, seda ma ei tea.

Instinkt ütles mulle, et Murphy on pinges, pingul nagu klaverikeel. Ta ei lasknud seda näost paista, kuid tema õlgade ja kaela hoiakus ning selja jäikuses oli midagi, mis mu sellest teadlikuks muutis.

Aga ehk kujutasin ma seda lihtsalt ette. Kitsas kabiin tegi mu natuke närviliseks. Lakkusin huuli ja vaatasin liftis ringi. Minu ja Murphy varjud langesid põrandale ja nägid välja peaaegu nii, nagu oleksid need seal siruli. Miski selles tegi mulle muret, tilluke näriv tunne, mille tõrjusin eemale kui närvide mängu. Rahulikult, Harry.

Murphy hingas kähinal välja, kui lift tõusmist aeglustas, ning tõmbas uuesti hinge, enne kui uksed jõudsid lahti minna, nagu kavatseks ta hinge kinni hoida seni, kui seal korrusel viibime, ja hingata sisse alles siis, kui oleme jälle lifti astunud.

Verel on iseloomulik lõhn, mingi kleepuv, peaaegu metalne hõng, ja kui liftiuksed avanesid, oli terve õhk seda täis. Mu magu võpatas korraks, kuid ma neelatasin mehiselt ning järgnesin Murphyle liftist välja ja piki koridori edasi, möödudes paarist vormis võmmist, kes mu ära tundsid ja viipasid, et edasi läheksin, küsimata näha väikest plastkaarti, mille linn on mulle andnud. Selge, et isegi sellises suurlinna politseiametis nagu Chicago oma ei armastata konsultante hordidena kohale kutsuda (arvan, et kajastusin paberimajanduses selgeltnägijast konsultandina), aga ikkagi. See polnud sinises mundris poistest professionaalne.

Murphy astus minu ees tuppa. Vere lehk muutus tugevamaks, kuid esimese ukse taga ei leidunud midagi kohutavat. Sviidi eesruum nägi välja nagu mingi vana kolmekümnendate aastate filmi elutuba, rikkalikes punastes ja kuldsetes toonides, luksusliku sisustusega, mis tundus siiski kuidagi võlts. Tugitoole kattis uhke tume nahk ja mu jalad vajusid sügavale paksu karvase roostevärvi vaiba sisse. Sametkardinad olid ette tõmmatud ja kuigi kõik tuled põlesid, paistis ruum oma tekstuuri ja värvitoonidega siiski natuke liiga hämar, natuke liiga sensuaalne. See polnud sedasorti tuba, kus sa istud ja raamatut loed. Minust paremal olevast ukseavast kostsid hääled.

„Oota siin veidi,” ütles mulle Murphy. Siis läks ta sellest parempoolsest uksest tuppa, mida pidasin sviidi magamistoaks.

Kõndisin elutoas ringi, silmad enamasti kinni, ja jätsin meelde asju. Nahkdiivan. Kaks nahktugitooli. Must kiiskav meelelahutuskeskus stereo ja telekaga. Soojenev šampanjapudel toe peal seisvas anumas, triiki täis vett, mis eelmisel õhtul oli olnud jää, selle kõrval kaks tühja klaasi. Põrandal lebas punane roosi õieleht, mille värvus ei harmoneerunud vaiba tooniga (aga mis selles toas üldse harmoneerus?).

Natuke eemal, ühe nahktugitooli serva all, vedeles tilluke siidist asjake. Kummardusin ja kergitasin ühe käega toolikatet, vältides hoolikalt millegi puudutamist. Seal lebas paar musti siidist püksikuid, tilluke pitsidega ääristatud kolmnurk, mille üks pael katki, nagu oleksid stringid lihtsalt puruks kistud. Veider raiskamine.

Stereosüsteem oli lausa kunstitöö, kuigi mitte luksusbränd. Võtsin taskust pliiatsi ja toksasin selle kustukummiotsaga PLAY-nuppu. Tuba täitis õrn, sensuaalne muusika, sügav bass, rütmikad trummilöögid, sõnadeta vokaal, taustaks naisterahva raske hingamine.

Muusika jätkus veel mõned sekundid, siis aga hakkas umbes kahe sekundi järel üle hüppama, korrates sama lõiku ikka ja jälle.

Krimpsutasin nägu. Nagu juba ütlesin, mõjun ma masinatele niimoodi. Sellel on midagi tegemist võluriks olemisega, võluväe kasutamisega. Mida õrnem ja kaasaegsem on masin, seda tõenäolisemalt läheb sellega midagi viltu, kui pääsen küllalt lähedale. Koopiamasina võin tappa viiekümne sammu pealt.

„Armupesake,” kostis mehehääl, mis venitas sõna „armu” nagu „aaaaarrmu”. „Või mis teie arvate, härra kõiketeadja?”

„Tere, uurija Carmichael,” vastasin ümber pööramata. Carmichaeli üsna nõrk nasaalne hääl oli kindlalt äratuntav. Ta oli Murphy partner ja paadunud skeptik, veendunud selles, et olen kõigest šarlatan, kes koorib linnalt selle raskelt teenitud raha. „Te vist ei märganud neid aluspükse, või hoiate neid kojuviimiseks?” ütlesin pöördudes ja talle otsa vaadates. Ta oli lühike, ülekaaluline ja kiilanev, punetavate nööpsilmade ja tahtejõuetu lõuaga. Tema jopp oli kortsus ja lipsul toiduplekid, see kõik varjas habemenoana vahedat mõistust. Ta oli terane võmm ja mõrtsukate jälitamisel absoluutselt armutu.

Ta kõndis tugitooli juurde ja vaatas selle alla. „Pole paha, Sherlock,” ütles ta. „Aga see on kõigest eelmäng. Oota, kuni peaatraktsiooni näed. Hoian ämbri sinu jaoks valmis.” Ta pööras ümber ja peatas vigase CDmängija omaenda pliiatsiotsaga.

Vahtisin uurijat suurte silmadega, et oma õudust demonstreerida, siis kõndisin temast mööda magamistuppa. Ja kahetsesin seda. Vaatasin ringi, märkasin mehhaaniliselt üksikasju ja sulgesin tasakesi ukse oma pea sellesse ossa, mis oli hakanud kriiskama samal hetkel, kui tuppa astusin.

Nad pidid olema surnud millalgi eelmisel õhtul, sest surmakangestus oli juba täielik. Nad olid voodis; naine harkisjalu mehe peal, keha tahapoole toetunud, selg kaardus nagu tantsijannal, vormikad rinnad kena siluetti moodustamas. Tema all lamas väljasirutatult sihvakas, võimsa kehaehitusega mees, käsivarred kõrvale heidetud, haarates atlasslinadest ja neid rusikasse kägardades. Kui see oleks olnud erootiline foto, oleks vaatepilt olnud rabav.

Välja arvatud see, et armastajate rinnakorvid olid ülalt vasakult väljapoole rebitud, läbi naha turritasid ribid nagu sakilised murdunud noad. Arteriaalne veri oli kehadest välja pursanud kuni laes oleva peeglini, koos verega ka pudrustunud, tarretisetaolised lihatükid, mis pidid olema südamete jäänused. Nende kõrval seistes võisin vaadata õõnsusesse ülakehades ja näha nüüd juba hallikat vooderdist liikumatu vasaku kopsu ja ribide servade ümber, mille nähtavasti oli väljapoole pressinud ja murdnud mingi seespool olev jõud.

 

Kahtlemata hävitas see erootilise potentsiaali.

Voodi seisis toa keskel, mis andis sellele kerge rõhuasetuse. Magamistuba jätkas elutoa sisekujundust – hulk punast, hulk luksuslikke kangaid. Natuke liiga palju, kui ei viibitud just küünlavalgel. Seintel küünlajalgades olid tõepoolest olnud küünlad, mis praeguseks olid lõpuni põlenud ja kustunud.

Astusin voodile lähemale ja tegin selle ümber tiiru. Vaip lirtsus jalge all. Väike kriiskav osa minu ajust, turvaliselt lukustatud enesekontrolli ja karmi treeningu uste taha, jätkas lalisemist. Püüdsin seda ignoreerida. Tõesti püüdsin. Aga kui ma siit toast kiiruga ei lahku, hakkan nutma nagu väike tüdruk.

Niisiis ahmisin kähku üksikasju. Naine oli kahekümnendates ja muinasjutulises vormis. Vähemalt arvasin, et oli olnud. Praegu oli raske öelda. Tal olid paažisoengusse lõigatud kastanivärvi juuksed ja mulle tundus, et neid oli värvitud. Silmad olid üksnes paokil ja ma ei osanud nende värvitoonist arvata muud, kui et need ei olnud tumedad. Ehk pisut rohekad?

Mees oli arvatavasti neljakümnendates ja niisuguses vormis, mis saavutatakse eluaegse sihikindlusega. Tema paremal biitsepsil oli tätoveering, tiivuline pistoda, mida atlasslina volt poolenisti varjas. Sõrmenukkidel sügavad armid ning risti üle alakõhu vihane kitsas kipras arm, mis minu arvates võis jääda noahaavast.

Ümberringi vedelesid kõrvaleheidetud rõivad – mehe smoking ning naise väike must kleidike ja paar õhtukingi. Toas oli ka kaks reisikotti, avamata ja arvatavasti jooksupoisi poolt kenasti kõrvuti seatud.

Tõstsin pilgu. Carmichael ja Murphy jälgisid mind vaikides.

Kehitasin neile õlgu.

„Noh?” nõudis Murphy. „Kas meil on siin tegemist võlukunstiga või ei ole?”

„Kas võlukunstiga või siis tõeliselt uskumatu seksiga,” vastasin talle.

Carmichael norsatas.

Ka mina naersin natuke – ja see oli kõik, mida mu aju kriiskav osa vajas, et paisata pärani uksed, mille taha olin ta kinni pannud. Mu magu hakkas mässama ja kerkis ülespoole ning ma vaarusin toast välja. Sõnapidaja Carmichael oli roostevabast plekist ämbri ukse taha valmis pannud ja ma vajusin oksendades põlvili.

Enda kokkuvõtmiseks kulus kõigest mõni sekund, kuid ma ei tahtnud sinna tuppa tagasi minna. Mul polnud tarvis rohkem näha, mis seal on. Ma ei tahtnud vaadata kaht surnud inimest, kelle südamed olid sõna otseses mõttes rinnas plahvatanud.

Ja selle tegemiseks oli keegi kasutanud võlukunsti. Ta oli kasutanud võlukunsti teisele kahju tekitamiseks, rikkudes Esimest Seadust. Valge Nõukogu saab selle peale kollektiivse rabanduse. Siin polnud tegutsenud kuri vaim või pahatahtlik olemusvorm, polnud rünnanud ka mõni arvukatest Varivalla olevustest, näiteks vampiir või troll. See oli ettekavatsetud tahtlik tegu, mille saatis korda sorts, võlur või inimolend, kes suudab kasutada loomise ja elu enda põhilisi energiaid.

See oli hullem kui mõrv. See oli väändunud, paheline perverssus, nagu oleks keegi peksnud teise inimese surnuks Botticelli maaliga, muutnud midagi kaunist täieliku hävingu relvaks.

Kui te pole ise sellega kunagi tegelenud, on seda raske seletada. Võlukunsti on loonud elu ja suuremalt osalt just inimolendi teadlikkus, intellekt ja emotsioonid. Sellelesamale elule lõpu tegemine temast sündinud võlukunstiga on kuidagi kohutav, peaaegu verepilastuslik.

Ajasin ennast jälle sirgu ja hingasin raskelt, värisedes ja oksemaitset suus tundes, kui Murphy koos Carmichaeliga toast välja tuli.

„Hea küll, Harry,” ütles Murphy. „Lase tulla. Mis sinu arust siin juhtus?”

Kogusin enne vastamist hetke mõtteid. „Nad tulid sisse. Jõid natuke šampust. Tantsisid pisut, õrnutsesid, seal stereo juures. Siis läksid magamistuppa. Seal olid nad alla tunni. See tabas neid, kui nad olid just haripunkti jõudmas.”

„Alla tunni,” kordas Carmichael. „Kust sa tead?”

„CD kestab ainult tund ja kümme minutit. Arvesta mõned minutid tantsimiseks ja šampanjaks ning siis on nad magamistoas. Kas plaat mängis, kui nad leiti?”

„Ei,” ütles Murphy.

„Siis ei olnud seda korduse peale pandud. Arvan, et nad tahtsid muusikat selleks, et kõik oleks lihtsalt täiuslik, kui nüüd vaadata seda numbrituba ja kõike.”

Carmichael uratas hapult. „Mitte midagi, mille me ise poleks juba välja mõelnud,” ütles ta Murphyle. „Parem, kui ta veel millegi peale tuleks.”

Murphy sähvas Carmichaelile pilgu, mis ütles „ole vait!”, ja lausus siis leebelt mulle: „Meil on rohkem tarvis, Harry.”

Tõmbasin ühe käe sõrmedega läbi juuste. „On ainult kaks moodust, kuidas keegi oleks seda teha saanud. Kõigepealt esilemanamine. Esilemanamine on väljendusliku võlukunsti või nõiduse kõige otsesem, vaatemängulisem ja kärarikkam vorm. Kuid ma kahtlen, et seda tegi manaja.”

„Miks?” nõudis Murphy. Kuulsin tema pliiatsit kribimas märkmikku, mida ta alati kaasas kandis.

„Sest sa pead nägema või puudutama kohta, kuhu tahad oma energiat suunata,” vastasin talle. „Mõjub ainult nägemisulatuses. See mees või naine oleks pidanud koos nendega samas toas olema. Millegi selletaolise puhul on raske asitõendeid peita ja igaühel, kellel on piisavalt oskusi sellise loitsu jaoks, oleks jätkunud ka mõistust kasutada selle asemel püssi. See on lihtsam.”

„Mis on teine võimalus?” küsis Murphy.

„Taumaturgia,” vastasin. „Nagu siin, nii ka seal. Tuleb panna midagi juhtuma väiksemas mõõdus ja suunata sellesse energiat, et sama juhtuks ka suuremas mõõdus.”

Carmichael norsatas. „On vast jamajutt.”

Murphy hääl kõlas skeptiliselt. „Kuidas see töötaks, Harry? Kas seda saaks teha kusagilt mujalt?”

Noogutasin. „Tapjal läheks tarvis midagi, mis teda ohvritega ühendaks. Juuksekarvu, sõrmeküüsi, veretilka. Sedasorti asju.”

„Nagu voodoo nukk?”

„Täpselt sama asi, jah.”

„Naise juuksed on värskelt värvitud,” sõnas Murphy.

Noogutasin. „Kui sul õnnestub välja selgitada, kus ta laskis oma soengut hooldada, võiksid ehk midagi leida. Ma ei tea.”

„Kas oskad mulle veel midagi rääkida, millest võiks kasu olla?”

„Jah. Tapja tundis ohvreid. Ja ma arvan, et see oli naine.”

Carmichael norsatas. „Ma ei usu, et peaksime siin istuma ja seda kuulama. Üheksal juhul kümnest tunneb tapja ohvrit.”

„Ole vait, Carmichael,” ütles Murphy. „Miks sa nii arvad, Harry?”

Tõusin püsti ja hõõrusin pihkudega nägu. „Selle järgi, mismoodi võlukunst mõjub. Alati, kui seda kasutad, tuleb see sinu seest. Et seda tööle panna, peavad võlurid keskenduma sellele, mida nad teha püüavad, seda visualiseerima, sellesse uskuma. Sa ei saa panna juhtuma midagi, mis ei ole osa sinust, sinu sisemusest. Tapja oleks võinud nad mõlemad mõrvata ja maskeerida selle õnnetuseks, aga tema tegi seda niimoodi. Et seda niimoodi teha, pidi see naine tahtma nende surma väga isiklikel põhjustel, et soovida sel kombel nende sisemusse tungida. Võib-olla kättemaks. Võib-olla otsite armukest või abikaasat.

Vihjab ka see, millal nad surid – otse keset seksi. See ei olnud kokkusattumus. Emotsioonid on võlukunsti jaoks nagu kanal või rada, mida saab kasutada sinuni jõudmiseks. See naine leidis aja, mil need kaks olid koos ja himust üles köetud. Ta hankis vajalikud asjad, mida keskendumiseks kasutada, ja kavandas kõik ette. Seda sa võõrastele ei teeks.”

„Pask,” ütles Carmichael, kuid seekord rohkem nagu hajameelse vandesõnana kui minule suunatud hinnanguna.

Murphy jõllitas mind. „Sa kordad muudkui „see naine”,” noris ta. „Mille kuradi päralt sa nii arvad?”

Viipasin magamistoa poole. „Sest midagi selletaolist ei saa teha tohutu vihkamiseta,” vastasin. „Naised on kõvemad vihkajad kui mehed. Nad oskavad paremini keskenduda ja paremini välja paisata. Pagan, nõiad on lihtsalt õelamad kui võlurid. Mulle tundub see mingi naiseliku kättemaksuna.”

„Aga seda oleks võinud teha ka mees,” ütles Murphy.

„Noh…” põiklesin vastusest.

„Issand, oled sina alles šovinistlik siga, Dresden. Kas see on asi, mida ainult naine oleks saanud teha?”

„Noh… Ei ole. Seda ma ei arva.”

„Sa ei arva?” venitas Carmichael. „Kah mul ekspert.”

Kortsutasin neile mõlemale vihaselt kulmu. „Ma pole tõesti kunagi huvi tundnud, mida oleks tarvis teha, et kellegi südant plahvatama panna, Murph. Kohe, kui mul on juhust seda järele uurida, annan kindlasti sulle teada.”

„Millal sa mulle midagi öelda oskad?” küsis Murphy.

1Lizard – sisalik, wizard – võlur.
Бесплатный фрагмент закончился. Хотите читать дальше?
Другие книги автора:
Hauatagune oht
763,61
Hull kuu
413,04
Suverüütel
763,61
Развернуть
Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте нужные книги в корзину. Сделать это можно на странице каждой книги, либо в общем списке:

  1. Нажмите на многоточие
    рядом с книгой
  2. Выберите пункт
    «Добавить в корзину»