3 книги в месяц за 299 

Arstina läbi eluТекст

Автор:Arvo Tikk
iOSAndroidWindows Phone
Куда отправить ссылку на приложение?
Не закрывайте это окно, пока не введёте код в мобильном устройстве
ПовторитьСсылка отправлена

По требованию правообладателя эта книга недоступна для скачивания в виде файла.

Однако вы можете читать её в наших мобильных приложениях (даже без подключения к сети интернет) и онлайн на сайте ЛитРес.

Отметить прочитанной
Шрифт:Меньше АаБольше Аа

Hapnikumajandus

Hingamiskeskuse loomine lõi haiglas täiesti uue olukorra kogu hapnikumajanduse osas. Kõik meie põhilised respiraatorid töötasid hapnikuballoonide abil. Hapnikku kulus ka aerosoolseadmete käivitamiseks ja manustamiseks trahheasse asetatud sondiga. Päevas kulus hapnikku 10–15 ballooni jagu. Senised hapniku hankimise kanalid ei suutnud seda meile tagada ning kogu süsteem korraldati ümber. Balloone hakati täitma Tartus tööstust gaasidega varustavas tehases. Hiljem, kui me hakkasime teistesse haiglatesse välja sõitma, kaasas ka DP-2 respiraator, pidime pidevalt täitma selle aparaadi kaheliitriseid balloone, sest ühest balloonist jätkus maksimaalselt 15–20 minutiks. Kolm-neli ballooni pidi meil kogu aeg tagavaraks kaasas olema. Lasime valmistada vastava metallist ühendusjuhtme, millega sai ise täita väikseid balloone suurest. Nii oligi meie õdede ja arstide üheks oluliseks tegevuseks balloonide vedamine, nende respiraatorite külge ja lahti ühendamine ning manomeetritel silma peal hoidmine, et kindlaks teha, millal balloonid hakkavad tühjaks saama. Mingit tsentraalset hapnikusüsteemi siis Maarjamõisa haiglas veel polnud. Suur mutrivõti oli meie tähtis töövahend, kuid õdedel jäi sageli jõust puudu, et balloonidega hakkama saada. Meie praegune radioloog Tiiu Pikk meenutas veel hiljuti, et kui ta närvikliinikusse noore õena poliomüeliidi epideemia kõrgperioodil 1958. aasta septembris tööle tuli, siis arvanud ta, et mina olengi balloonidega tegelev töömees.

Hingamishalvatustega haigete aerosoolravi

Pidevalt respiraatoritega hingavate haigete puhul olid tõsiseks probleemiks kopsutüsistused. Juba kirjandusest oli teada, et 25–50% hingamishalvatustega poliohaigetel esineb kopsutüsistusi. Kindlasti oli meil algul ka vähe kogemusi ja puudusid oskused niisuguste haigete eest hoolitsemiseks. Tulemuseks oli, et meie tegutsemise esimestel kuudel oli arvukalt raskeid bronhopneumooniaid, kopsude atelektaase, trahheobronhiite ja trahheaalkanüülide ummistumisi selle otsa ümber kogunenud kuivanud röga tõttu.


Hingamiskeskuse vanemõde Tiiu Pikk. 1955.


Üliõpilased Enno Kross ja Rein Zupping uurivad elektroaerosoolide toimet hingamishäiretega poliomüeliidihaigetel. 1960.


Respiraator DP-1 koos täiustatud elektroaerosooli manustamise seadmega. Aerosooli antakse hingamiskontuuri üksnes sissehingamise faasis. 1963.


RO-tüüpi respiraator elektroaerosooli seadmega. 1964.

Juba 1953. a alates oli füüsikadotsendi Jaan Reineti poolt juhitavas Tartu Ülikooli aeroionisatsiooni ja elektroaerosoolide probleemlaboris tegeletud individuaalseks kasutamiseks sobivate elektroaerosoolide generaatorite loomisega. Neid inhalaatoreid kasutati laialdaselt hingamisteede patoloogia ravimiseks Tartu ja Tallinna raviasutustes, samuti ka Pärnu sanatooriumis Estonia. Tartu närvikliinikus rakendati juba mitmeid aastaid aerosoolteraapiat meie füüsikute konstrueeritud seadmetega. Aerosoolteraapiaalasesse tegevusse olid kaasa haaratud ÜTÜ neuroloogiaringi liikmed, kes olid aerosoolide kasutamise kohta kirjutanud kaks auhinnatööd. Üks oli Niin Ajasta, Helve Eiso, Elvi Laksbergi (Susi) ja Mai Taba (Haiba) 1955. a kirjutatud uurimus „Kliinilisi ja kliinilis-füsioloogilisi andmeid nahaalusi manustatud hapniku kohta“, mis sai üleliidulise aukirja ja rahalise preemia. Teine töö oli Tiina Tanimäe (Talviku), Mari Saksa ja Viiu Eomõisa (Tuuliku) poolt 1961. a vormistatud töö „Negatiivselt ioniseeritud hapniku toimest kronaksimeetrilistele näitajatele ja naha temperatuurile poliomüeliidi taastumisperioodi ravis“, mida hinnati Tartu Ülikoolis I koha vääriliseks.

Vahetult enne poliomüeliidi epideemiat avaldas professor Raudam ühes oma artiklis mõtet, et aerosoole peaks kasutama ka koos respiraatoritega. Juba epideemia varases perioodis pakkus dotsent Jaan Reinet oma abi. Koos oma kaastöötajatega asus ta energiliselt tegutsema aerosoolteraapia laiemaks kasutamiseks nii kopsutüsistuste vältimiseks kui respiraatoritega hingavate haigete raviks ja 1958. aasta oktoobris sellega alustatigi. Füüsikud konstrueerisid elektroaerosooli aparaadid, mida sai ühendada töötava hingamisaparaadi külge. Hingamishalvatustega haigetel algas süstemaatiline aerosoolravi täies mahus 1959. aasta jaanuaris. Aerosoolseadmed ühendati hingamisaparaatidega 4–6 korda päevas kuni ühetunniste seanssidena. Kasutati negatiivselt laetud elektroaerosoole, sest füüsikute andmetel olid need stabiilsemad ja seetõttu tungisid ka sügavamale hingamisteedesse. Aerosoolidena kasutasime füsioloogilist lahust, 5%-list soodalahust, bronhodilataatoreid ja trüpsiini, lisasime ka antibiootikuid. Tänu kasutusele võetud meetmetele hakkasid kopsutüsistused vähenema. Oma andmed avaldasime edukalt 1960. aastal üleliidulises neuroloogiaalases ajakirjas.

1963. aastal täiendati hingamisaparaatide aerosooliseadmeid selliselt, et aerosooli tuli hingamiskontuuri üksnes sissehingamise faasis. Sellega vähenes aerosoolide sattumine respiraatori klappide süsteemi. 1964. aastal konstrueeriti aerosoolseadmed ka mahu põhimõttel töötavate respiraatorite Engström ja vahepeal lisandunud RO-1 jaoks. Neid seadmeid täiendati veelgi 1969. aastal. Aerosoolide süstemaatiline kasutamine nii respiraatoriga kui ka iseseisvalt hingavatel haigetel oli tõhus. Näiteks kui aastail 1958–1963 oli raskete ajutraumadega intensiivravihaigetel kopsutüsistusi 36% juhtudest, siis aastail 1964–69 üksnes 19%. Opereeritud 250-l ajukasvajaga haigel olid vastavad arvud 23 ja 4. Kahtlemata oli ravitulemuste paranemises oluline osa ka muudel tõhusamatel kopsutüsistuste profülaktikaks rakendatud meetmetel nagu uued antibiootikumid, täiustunud trahheobronhiaalse tualeti meetodid, sekreedi drenaaži soodustavad asendid ja rindkere perkussioonmassaaž. Vahel tegime Ants Veldiga ka bronhoskoopiat hingamisteede puhastamiseks.

Elanikkonna vaktsineerimised

Oluliseks teguriks, mis peale poliomüeliidi epideemia lõppemist võimaldas täielikult üle minna teiste eluohtlikus seisundis haigete ravimisele, oli muu hulgas ka poliomüeliidi lõplik likvideerimine kogu Eesti elanikkonna vaktsineerimise abil, millega alustati 1957. aastal. Selle tulemusena oli 1959. aastal kuni juunini üksnes 49 kergemat haigestumist ja juulist septembrini veel viimased 6 juhtu. Vaktsineerimiseks kasutati alul ameeriklase Johan Edward Salki loodud surmatud polioviirustega vaktsiini, mida oli Tallinnas süstitud umbes 100 000 inimesele. See andis siiski ainult osalise immuunsuse ja 20–30%-l vaktsineeritutest oli ikkagi oht haigestuda halvatustesse. 1950ndatel aastatel töötati intensiivselt ka poliomüeliidivastase elusvaktsiini loomiseks. USA teadlase Albert Bruce Sabini poolt loodud suu kaudu võetavat elusvaktsiini oli aastail 1954–58 juba edukalt kasutatud mõnelsajal tuhandel inimesel USAs, Hollandis, Mehhikos, Singapuris, Tšehhoslovakkias ja Nõukogude Liidus.

Immuniseerimise probleemiga tegeleti NSV Liidus aktiivselt Meditsiiniteaduste Akadeemia Poliomüeliidi Uurimise Instituudi direktori akadeemik Mihhail Tšumakovi eestvõttel. 1958. a septembris esitati NSV Liidu tervishoiuministeeriumile ja Meditsiiniteaduste Akadeemia presiidiumile ettepanek laialdaseks elanikkonna vaktsineerimiseks. Oktoobris 1958 otsustas NSVL Meditsiiniteaduste Akadeemia presiidium alustada massilist Sabini elusvaktsiini kolme tüve kasutamist elanikkonna vaktsineerimisel. Eestis algas elusvaktsiiniga vaktsineerimine vastavalt Eesti NSV tervishoiuministeeriumi otsusele 10. jaanuarist 1959. Seda tegevust korraldas spetsiaalne epideemiabüroo, virusoloogilisi uuringuid tegid Tallinnas Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudi teadlased Toomas Kuslap, Vaike Tapupere jt. Uudne oli asjaolu, et algul vaktsineeriti 26 000 inimest epideemia esinemise piirkonnas. See õigustas ennast ja alates 15. märtsist kuni juunini vaktsineeriti kogu Eesti elanikkond, erilist tähelepanu pöörati inimestele vanuses kolmest kuust kuni 45–50 aastani. Märtsis käivitus vaktsineerimine ka Leedus, Lätis, Kasahstanis, Valgevenes, Moldaavias ja Vene Föderatsiooni mõnedes piirkondades. Kokku vaktsineeriti sel perioodil Nõukogude Liidus 3,5 miljonit inimest, 1959. aasta lõpuks oli vaktsineerituid juba 15,2 miljonit.

Olukord stabiliseerub

1958. aasta viimastel kuudel olukord hingamiskeskuses stabiliseerus. Uusi hingamishalvatustega poliohaigeid lisandus vähe, tegeleda tuli üksnes juba polio aktiivse perioodi läbi teinud haigetega, kelledest mõned vajasid lihaste nõrkuse tõttu jätkuvalt pidevat hingamise toetamist respiraatoriga. Teised järelseisundiga haiged hingasid küll ise, kuid pindmiselt ja köhatõuge oli neil hingamislihaste pareeside tõttu väga nõrk. Seetõttu ei saanud osal neist trahheaalkanüüli eemaldada ja nad vajasid abistavat sekreedi aspireerimist, vahel aeg-ajalt respiraatori kasutamist ning kindlasti hingamist toetavaid hapniku inhalatsioone ja hingamisteede põletike vältimiseks aerosoolravi.

Kõrvuti poliohaigetega hakkasime juba varakult kasutama intensiivravi meetodeid hingamisteede vabastamise, aktiivse trahheobronhiaalse tualeti ja hapniku inhalatsiooniga ka muude raskes seisundis haigete puhul. Tegelikult polnud need meetodid meile võõrad ka enne lastehalvatustõve epideemia algust. Näiteks on dokumenteeritud, et juba 11. juunil 1958, seega enne epideemia algust, tehti trahheotoomia ühele ajutraumaga haigele, kes vaatamata raskele seisundile eduka ravi tulemusena paranes. Polioepideemia hakkas vaibuma novembris-detsembris ja siis oli võimalik hakata rohkem tegelema muudel põhjustel raskes seisundis, peamiselt koomas haigete ravi tõhustamisega. 30. oktoobril võtsime tsentrumisse ravile ja trahheotomeerisime raskes seisundis epiduraalse hematoomiga haige. Nende haigete osakaal hakkas kogu aeg suurenema. Vanadest dokumentidest on näha, et juba 1958. aastal ehk meie tegevuse esimeseks aastaks oli hingamiskeskuses ravil olnud lisaks 54 poliohaigele veel 11 muu diagnoosiga patsienti: neli ajutraumaga haiget ja patsiendid, kellel oli poliradikuloneuriit, ajukasvaja, epiduraalne hematoom, maksakooma, bronhopneumoonia, entsefaliit ja kopsuabstsess. Mäletan, et maksakoomaga haiget püüdsime me ravida hingamiskeskuse üldpalatis juba polioepideemia kõrgperioodil. Kõigist 1958. aastal ravitutest oli 32 trahheotomeeritud, 3 ainult intubeeritud, 28 haigel kasutati respiraatoreid ja 24 haigel üksnes hapnikusondi. 1959. aastal oli ravil kokku juba 107 haiget, nendest suri 39 (26,4%). Ravitud haigete hulgas oli poliohaigeid 17, pea- ja seljaajutraumasid 40, meningiite ja entsefaliite 9, insulte 15, mürgistusi 7, ajukasvajaid 5, polüradikuloneuriite 3, epileptilisi staatuseid 2, teetanust 1, ajuveresoonte aneurüsmiga 1 ja muude diagnoosidega haigeid 7. Kokku oli meil kuni 1961. aasta kevadeni ravitud 438 haiget, neist 73 olid poliohaiged, keda nüüd enam ei lisandunud, 148 ajutraumad, 71 olid ajuinsuldiga, 40 ajukasvajatega, 28 entsefaliidiga, 7 polüradikuloneuriidiga, 12 epileptilise staatusega, 5 teetanusega ning 29 muude haigustega. Järgnevatel aastatel, kuni aastani 1970, oli tsentrumis ravil 184–243 haiget aastas.

 

1970ndatel aastatel hakati meie tsentrumit nimetama neuroreanimatsioonikeskuseks, ravitud haigete arv hakkas kasvama ja ületas 400 piiri aastas. 1970ndate aastate alguseks oli selgemalt välja kujunenud ka meie tsentrumi profiil. Näiteks 1971. aastal oli ravil 63 peaaju- ning 9 seljaaju- ja rindkeretraumaga haiget, 39 pea- ja seljaajukasvajaga haiget operatsioonijärgses perioodis, 57 peaajuinsuldi ja ajuarterite aneurüsmiga, 18 mitmesuguste mürgistustega, 5 poliradikuloneuriidiga, 13 epileptilise staatusega haiget, 12 entsefaliiti ja meningiiti põdevat patsienti, 5 teetanuse ning 25 muu diagnoosiga haiget. Kokku seega 246 haiget, kellest suri 61 (24,8%). Trahheotomeeritud oli 46 ja intubeeritud 54 haiget. Respiraatoreid kasutati 48 patsiendil.

Anestesioloogid Ants Veldi ja Enno Kross

Kuni 1958. aastani olid kõik neurokirurgilised operatsioonid närvikliinikus nii ajukasvajate, ajutraumade kui ka selgroo- ja seljaajuhaiguste puhul toimunud lokaalse novokaiinanesteesiaga. Professor E. Raudam arendas juba siis mõtet, et neurokirurgiliste lõikuste puhul oleks vaja juurutada üldnarkoosi. Nendest probleemidest hakkas huvituma vahepeal hingamiskeskuse juhatajaks saanud Ants Veldi. Tema oli ülikooli lõpetanud 1956. aastal ja oli närvikliinikusse tööle võetud valvekirurgina. Ta oli viibinud 1957. aastal 1. augustist kuni 27. detsembrini Leningradi Arstide Täiendusinstituudis viiekuulisel neurokirurgiaalasel spetsialiseerumiskursusel ning tegutses seejärel kuni poliomüeliidi epideemiani ordinaatorina neurokirurgia osakonnas. Ants Veldi oli otsiva vaimuga noor arst. Juba 6. kursuse tudengina oli ta 1955. aastal kirjutanud auhinnatöö teemal „Terminaalseisunditest aju vaskulaarsete haigestumiste puhul“. Polioepideemia puhkedes oli tema esimeste hulgas, kes asus 1958. a suvel saabuvate raskete halvatustega haigetega tegutsema. Kui ma augusti keskel tööle tulin, toimis meie koostöö väga hästi. Pidev tegelemine hingamisteede vabana hoidmise, O -ravi ja hüpoksia prob-2 leemidega ning respiraatorite kasutamisega oli heaks eelkooliks narkoosi juurutamisele. Peale mõningat narkoosiküsimustega tutvumist teostaski Ants Veldi 2. detsembril 1958 esimese eeternarkoosi lumbaalse diskiprolapsi operatsiooni puhul. Detsembris 1958 andis Ants Veldi neljale diskioperatsiooniga haigele narkoosi. Siit peale tehti kõik lumbaalsete diskide operatsioonid üldnarkoosis.


Ants Veldi (paremal) ja Enno Kross uurivad haiget. 1961.

Narkoosiprobleemidest hakkas huvituma ka 5. kursuse üliõpilane, varasematel aastatel ÜTÜ psühhiaatriaringis aktiivselt osalenud Enno Kross. Ta oli võtnud poliomüeliidi tõttu akadeemilise puhkuse ja asus tegutsema närvikliinikus. Enno Kross andis esimese narkoosi 12. jaanuaril 1959. Need oskused oli ta saanud Ants Veldi kõrval tegutsedes. Nii algas Enno Krossi seotus pikkadeks aastateks anestesioloogia ja neurointensiivraviga närvikliinikus. Esialgu kasutati eeternarkoosi üksnes spinaalsete haigete puhul, kus pea ümbrus oli vaba ja patsiendi näole sai asetada narkoosimaski. Peaoperatsioonide puhul polnud see piiratud juurdepääsu tõttu hästi võimalik.

Ants Veldi otsustaski anestesioloogiale pühenduda ning 6. maist kuni 1. augustini 1959 oli ta anestesioloogiaalasel spetsialiseerumiskursusel Moskvas Arstide Kesktäiendusinstituudis prof Jelena Damiri juures. Minu arvamuse järgi oli ta üldse esimene Eesti anestesioloog, kes oli saanud süstemaatilise anestesioloogiaalase ettevalmistuse ja vastava diplomi. Ka Veldi äraolekul ei katkenud narkoosi kasutamine närvikliinikus, sest narkoosi andmist jätkas Enno Kross, kuigi ta oli veel tudeng. Moskvast tagasi saabunud, hakkas Ants Veldi kasutama intubatsioonnarkoosi ning juba X vabariiklikul neuroloogide konverentsil 1961. aastal pidas ta ettekande intubatsioonnarkoosi kasutamisest neurokirurgias.

Anestesioloogina tööle asudes oli Ants Veldi mures, et ta oli saanud küll üldise ettevalmistuse anestesioloogia alal, kuid selle kasutamise iseärasusi neurokirurgilistel patsientidel polnud käsitletud. Ta rääkis korduvalt, et meil tuleb veel palju tööd teha, et kohandada narkoosi kasutamist raskete ajukahjustustega haigetele. Ants Veldi tegutses hingamiskeskuse juhataja ja närvikliiniku anestesioloogina kuni Tartu Ülikooli aspirantuuri astumiseni 15. oktoobril 1962.

Hingamiskeskuse väljasõidubrigaad

Omaette peatükiks hingamiskeskuse töös oli tsentrumi väljasõidubrigaadi tegevus, mida me alustasime polioepideemia ajal. See kujunes välja kuidagi iseenesest loomulikul teel, sest raskes seisundis poliomüeliidihaiged oli vaja kõige ohutumal moel Tartusse tuua. Seni oli kehtinud reegel, et niisuguseid haigeid ei tohi transportida, sest kogemused olid näidanud, et sel juhul jõuavad nad Tartusse surnult. Nüüd olid tekkinud uued võimalused. Otstarbekas oli ise kohapeale sõita, haige seisund üle vaadata ja vajadusel ta hapnikuravi või respiraatori kasutamise tingimustes hingamiskeskusesse tuua. Kokku tõime teistest haiglatest ja patsientide kodudest Tartusse 24 poliohaiget, kellest enne transportimist trahheotomeerisime kohapeal 9. Oluline oli poliohaigetel halvatuste süvenemise pidurdamiseks tagada motoorsete närvirakkude võimalikult madal ainevahetuse tase. Selleks toimus nende transport ja ka edasine ravi füüsilise, psüühilise ja ka nn keemilise rahu tingimustes. Viimase tagamiseks kasutati fenodiasiinderivaate ja antihistamiinikume. Aminasiinravi tulemused võttis 1959. aastal kokku neuroloogiaringi liige, 6. kursuse tudeng Ain-Elmar Kaasik oma esimese auhinnaga pärjatud ÜTÜ uurimistöös „Aminasiinravi kasutamisest poliomüeliidi akuutses staadiumis“. Selgus, et vegetatiivseid häireid nagu vaskulaarset kollapsit, paralüütilist ileust, hüpertermiat, hüpertooniat ja kopsuturset oli meie haigetel oluliselt vähem kui 1952. aastal Kopenhaageni epideemia puhul. Siis polnud veel arstide kasutuses fenodiasiinderivaate. Eriti ilmne aga oli nendest põhjustest tingitud surmajuhtude drastiline vähenemine Kopenhaageni 62%-lt meie 1,3%-le.

Närvikliiniku vanadest aastaaruannetest on näha, et 1950ndate esimesel poolel ja keskel räägiti pidevalt sellest, et raskete haigete, eriti ajutraumadega patsientide transportimisel närvikliinikusse esineb suuri puudusi. Tolleaegsete arusaamade järgi oli aga komatoossete haigete transport üldse vastunäidustatud. Puudulik oli ka šokis haigete ravi kohapeal, haigeid transporditi raskes šokis ilma vastava ravita. Infusioonteraapiat tänapäevases mõttes 1950ndatel aastatel veel polnud. Kõik see oli loomulikuks tagapõhjaks, et hakkasime hingamiskeskuses omandatud kogemusi varmalt rakendama ka teiste eluohtlikus seisundis haigetega tegelemisel. Kuivõrd 1959. aastal väljaspool Tartut ja Tallinna veel anestesioloogilist teenistust ei olnud ning ka intensiivravi meetodite kasutamine oli tundmatu, siis hakkasime üha rohkem raskes seisundis närvihaigete abistamiseks ise kohapeale sõitma ja seal abi osutama oma oskuste ja võimaluste piires. Väljasõidubrigaadi tegevuse eesmärgiks oli kiire spetsialiseeritud abi kättesaadavaks muutmine kogu Eesti ulatuses, varase intensiivravi alustamine kohapeal ja selle pidev jätkamine kuni haige saabumiseni keskuse statsionaari. Esimese kahe ja poole aastaga tegime 106 väljasõitu, neist 86 Lõuna-Eestisse, 15 Tallinna ja mujale Põhja-Eestisse ning 5 teistesse Tartu raviasutustesse. 10 juhul tegutses meie brigaad kohapeal ühe ööpäeva või kauem. Väljasõidud olid enamasti 40–200 km kaugusele. Päeval kasutasime kas sanitaarlennukit või autot, öösel aga autot. Meie brigaad koosnes arstist ja õest, kes olid varustatud DP-2 respiraatori, käsilõõtsa, 2-liitriste hapnikuballoonide, medikamentide, infusioonisüsteemide ja intubatsiooniks ning trahheotoomiaks vajalike vahenditega. Algul olid peamised väljasõitjad arstid Ants Veldi, Arvo Tikk, Enno Kross ja Helene Rüpp. See tähendas lisaks muule tööle igal neljandal nädalal kodust valvet väljasõiduvalmidusega. Kõik põhines entusiasmil ja mingit eritasu me selle eest ei saanud. Hiljem käisid väljasõitudel veel arstid Ain-Elmar Kaasik, Urve Noormaa (Rink), Väino Sinisalu ja mõned teised.

1969. aastal toimunud rahvusvahelisel konverentsil Varnas Bulgaarias tegime väljasõidubrigaadi tööst põhjalikuma kokkuvõtte. Selle ajani olime teinud 793 väljasõitu. Nende käigus osutati 313 juhul üksnes abi kohapeal, vahel abistati ka medikamentidega, mida tingis pidev paremate ravimite defitsiit. Kui haiged olid raske ajukahjustuse tõttu terminaalses seisundis (93 patsienti), siis nende transpordil polnud mõtet. 480 patsienti aga toodi peale seisundi stabiliseerimist kohapeal Tartu keskusesse. Peamised abivajajad olid pea- ja seljaajutraumadega (41%) ja aju vaskulaarsete haigustega (13%) patsiendid. Mürgistustega haigeid oli 11%, lisaks neuroinfektsioonid, epileptiline staatus ja teetanus. Muude harvem esinevate haigustega oli 20% haigetest (elektritraumad, uppumine, eklampsia, pneumoonia, subglotiline turse jne). Ainult 1,5%-l haigetest ei õnnestunud seisundit stabiliseerida transpordi ajal.

Meie brigaadi väljasõidud olid enamasti kas õhtupoolikul või öösel, tavalisel tööajal oli väljasõite üksnes 28% juhtudest. Kuni 1968. aastani tehti kõigist väljasõitudest üksnes 15% sanaviojaama lennukiga. Peale sõda olid pikemat aega kasutusel sõjaajast hästi tuntud kahe kohakuti paikneva tiivaga PO-2 tüüpi biplaanid, mida nimetati rahvakeeles ka metsavahtideks. Lendur istus sõidukis ees lahtisel juhiistmel ja arst ning transporditav haige, kes oli pikuti lennuki kere peale asetatud, olid kupliga kaetud. Lennu kiirus oli 115 km/h. Kusagil 1950–60ndate aastate vahetusel tulid avaramad neljaistmelised JAK-12 tüüpi monoplaanid, mis lendasid juba 185 km/h. Enamus sõite tehti aga ZIM-tüüpi sanitaarautodega, kus oli küll kitsas, kuid siiski sai tegutseda ka sõidu ajal.


Väljasõidubrigaad kasutas lennukit JAK-12 ja sanitaarautot ZIM.


Sanitaarlennuki PO-2 ees seisavad Arvo Tikk ja Endel Põldvere.

Oma vajaduste rahuldamiseks tellisime 1961. aastal Tartu Autoremonditehasest vastavalt ümber ehitatud PAZ-bussi. See sai valmis 1962. aasta alguses. Bussi tagaosas oli patsiendi paigutamiseks operatsioonilaud ja ümberringi panipaigad varustuse tarvis. Pikkade öiste väljasõitude puhuks olid juhi taga ka magamiskohad väljasõitjatele. Siiski ei õigustanud see buss ennast, sest ta oli liiga aeglane ja jäik ning leidis seetõttu vähe kasutamist. Operatsioonilaud eemaldati ja buss võeti kasutusest maha. Oma huvid olid siin ka haigla majandusosakonnal, kes sai nüüd juurde täiendava sõiduvahendi. Paremad Riia RAF tehases valminud mikrobusside põhjal ehitatud sanitaarautod tulid alles 1960ndate aastate lõpus.

 

Mäletan, et Bulgaariasse Varna konverentsile 1969. aastal tõid lätlased ka täiesti korralikult sisustatud Riia tehase sanitaarauto, mis oli Riia meditsiiniinstituudi anestesioloogia professori Georgi Andrejevi juhtimisel valmis ehitatud. Ainuke viga, miks sellega ei saanud minna rahvusvahelisele turule, oli asjaolu, et bussi tööruum oli paarkümmend sentimeetrit madalam rahvusvahelisest standardist. Kõigile lätlaste püüdlustele tõsta kabiini lagi vajaliku kõrguseni oli tehase poolt jäik vastuseis, seda ei peetud absoluutselt võimalikuks. Tolleaegsetes nõukogude plaanimajanduse tingimustes ei huvitanud kedagi loomingulised arendused, palju tähtsam oli plaani täitmine juba olemasolevate toodetega.

Väljasõidubrigaadi tegevus oli edukas ka intensiivravi meetodite arstkonnale tutvustamise mõttes. 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses ei olnud isegi elementaarsed arusaamad hüpoksia ärahoidmise meetoditest arstkonnas veel laiemalt teada ja seetõttu oli ka tsentrumi väljasõidubrigaadi tegevus kohalikes haiglates oluline intensiivravi arusaamade juurutamise mõttes ning sellesse suhtuti kõikjal suure huviga. Tulemuseks oli, et peagi hakati ka kohalikes haiglates Põltsamaal, Jõgeval, Võrus, Viljandis ja mujal juba enne meie brigaadi saabumist kasutama intensiivravi võtteid, vahel ka trahheotoomiat ja kunstlikku hingamist. Respiraatorid hakkasid muutuma kättesaadavaiks ka teistele suurematele haiglatele.


Ettevalmistused väljasõiduks. Vasakult: Enno Kross, Tiiu Pikk ja Ilme Pallum (Jõemets). Ees respiraator DP-2, AMBU hingamisballooni kott ja hapnikuballoonide kast, laual ravimitekast.

Eriliseks probleemiks olid raske ajutraumaga haiged. Nende puhul oli pidev oht seisundi kiireks halvenemiseks ajuturse ja koljusiseste hematoomide suurenemise tõttu. Kas opereerida neid kohapeal või tuua nad Tartusse? Kui väljasõitja oli operatsioonivõimeline neurokirurg ja haiglas oli korralik kirurgiaosakond, siis esimese 10 aasta jooksul opereerisime me 14 korral kohapeal ka ajutraumasid ja seejärel tõime patsiendid Tartusse edasiseks raviks. Siiski selgus ajapikku, et otstarbekam on haiged tuua kohe Tartusse ja seal neid vajadusel opereerida.

1960ndate aastate alguses oli telefoniühendustega pidevalt probleeme, kas oli kuuldavus ülimalt halb või kõned lihtsalt katkesid. Nii juhtuski, et kord vastu ööd saime telefoni teel väljakutse Haapsallu. Panime kiiresti meeskonna kokku ja sõitsime sinna. Kohapeal selgus, et keegi polnud meid kutsunudki. Hommikul, kui Tartusse tagasi jõudsime, selgus, et tegelikult oli kutse tulnud Narvast. Kord lendasime Hiiumaale, kuid halva ilma tõttu pääsesime tagasi alles kolmandal päeval.

Tsentrumi väljasõidubrigaadi tegevus oli kõige intensiivsem 1960ndatel aastatel. 1970ndatel hakkas selle tähendus vähenema, sest intensiivravi põhimõtted olid juba kohalikes haiglates juurdunud ja suuremates haiglates töötasid juba ka anestesioloogid. See lõi uue olukorra, kus kohalikud anestesioloogid suutsid ise raskes seisundis haigeid vajadusel edukalt transportida meie haiglasse. Täielikult lõppes vajadus tsentrumi väljasõidubrigaadi tegutsemiseks siis, kui 2. augustil 1981. a Tartu Kliinilises Haiglas käivitus ööpäevaringne reanimobiiliteenistus. Anestesioloogiaosakonna baasil asus tegutsema intensiivravi brigaad, kes sai oma käsutusse kaasaegse varustusega kiirabiauto.

Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте нужные книги в корзину. Сделать это можно на странице каждой книги, либо в общем списке:

  1. Нажмите на многоточие
    рядом с книгой
  2. Выберите пункт
    «Добавить в корзину»